2017-Česká republika 1

2018-Česká republika 2


NERM + aitab kah, koju ära!

Peale Horvaatias käiku oli mul täitsa mure, kuna viimased päevad oli mul seal tervis üsna käest ära. Õnneks see pöördus ja pühapäeval olin ma valmis suunduma Slovakkiasse, Zvolenisse, kus toimus see aasta Rahvusvahelise Metsaüliõpilaste Seltsi (IFSA) Põhjaeuroopa kokkusaamine (NERM). See oli minu esimene täielik IFSA üritus, millel osalesin. Eelnevalt olen käinud kahel Forestry Versatilityl ja Enjoy Ukraine, mis olid aga osaliselt IFSA üritused. Enne NERMile minekut ostsin omale matkasaapad, kuna vanad olid ikka parajad kaunad, mis ma peale uute ostmist kohe prügikasti viskasin. 

Pühapäeval suundusime koos Seppa ja Elifiga Brnost Bratisavasse, kus rongi vahetamiseks just väga palju aega polnud, kuna Brnos oli rong hiljaks jäänud. Õnneks jõudsime ilusasti rongile ning seal saime kokku Tälliga, kes tuli Eestist NERMile. Zvolenisse jõudes Täll teadis täpselt kuhu minna, rongijaamas tuli üks somm Jussi meie juurde ja küsis, kas me läheme NERMile, küllap nägime nii metslased välja, et sai välimuse järgi aru, kuhu suundume. Esimese asjana ostsime rongijaamast ühe õlle ja seadsime sammud ühika poole. Juba kaugelt nägime, et meile vana tuttav Relax Max oli seal nagu kala vees. Ta alustas maru hoogsalt oma reisibogisid, mille tegemise ta kohale jõudes ära unustas, seega ta reisi-vlog koosnes 3 videost ja mille sisu oli, et pikk reis aga hullem on seljataga. Kuna avamine algas järgmisel päeval, siis esimesel õhtul tiksusime niisama ühikate juures, rääksime juttu, jõime õut, käisime ujumas ja hiljem läksime ka kohalikku baari. 

Esmaspäeval oli hommikuäratus kell 7 ja saigi hommikust sööma minna, nooo see hommikusöök seal Zvoleni ühika sööklas oli ikka next level. Sai lausa valida, kas tahad omletti, no nii umbes kolm lusikatäit, kaks viinerit või siis kaks väikest jogutrit saiaga. Esmaspäev oli pigem selline väga ametlik, ehk siis käisid tähtsad inimesed meile rääkimas, sealhulgas ülikooli dekaan, sponsorid jne. Õhtupoole tegid osalejad soovi korral mingi ettekande, kaasaarvatud Täll, kes rääkis meie seltsi tegemistest. Õhtul langetati see sama värviliste lintidega puu, mis esimesel mail püstitati....sama traditsioon mis Tšehhis. Ning dekaan käis taaskord rääkimas, ta on suurim fänn kohalikule metsaüliõpilaseltsile, tänu temale, kohalike sõnul, see neil üldse toimib. Talle anti puidust kroon ning tänati. Sai guljašši ja peale seda tehti suvalised võistkonnad, kus oli 4 liiget. Võistlus koosnes kuuest alast: takseerimine, ketivahetus, laasimine, "sea jahtimise", loomajälgede, -koljude ja pärnapuu võrse ära tundmisest. Minu võistkonna nimi oli Last hope....ja nii me selle võistluse ära võitsime. Tiim koosnes peale minu veel lätlasest, austerlasest ja itaallasest. Auhinnaks saime muidugi Borovička, lisaks sellele veel igasugust manti. Õhtul pandi põlema ka suur lõke, mis on selle sama kohaliku metsaüliõpilaste seltsi loodud traditsioon, mida on juba aastaid jätkatud. 

Wake up call oli iga hommik Borovička pudeliga. Siis oli kindel laks, et tahtsid hambad ruttu ära pesta. Taaskord sai seda imehead hommikusööki, seekord ma ei võtnud kahte viinerit vaid võtsin mingi saia, kus oli peekon peal, aga seda ma ei suutnud ära lõpetada, liigse rasvasuse tõttu. Seejärel suundusime jahimuuseumisse, see oli loss, kus tehti meile ringkäik ja hiljem saime jahieksponaate vaadata: loomadest kuni relvadeni. Enne lõunat käisime veel metsanduse ja kaevanduse muuseumis, kus anti meile alguses video põhjal ülevaade, mis kus ja kuidas ning siis saime omale jakid, kiivri ja lambi. Hea, et kiiver peas oli, üks hetk, mul ei tulnud pähegi küürutada, jäin lae ja maapinna vahele kinni, õnneks mitte jäädavalt. 

Lõunasöök oli maru peen ja hea, mingis restoranis. Peale seda suundusime tagasi Zvolenisse. Ühikast läbi ja seejärel tegime väikse aga jube väsitava matka Pustý lossi juurde, kus ootas meid ees terve punt IFSA Slovakia liimeid, kes olid meile valmis pannud grilli ja mõnusa õhkkonna. Mäkke jõudes nägin ma välja ikka paras peet, läks nii umbes 30 minutit ja ma olin endine. Mõtlesin, et mäkke ronimine oli hull aga ausaltöeldes, tagasi alla minnes, mu varbad lõid niimoodi tuld, et anna abi. Õnneks siiski ühikasse me jõudsime. 

Kolmapäeva hommikul oli selline mõnus, kella viiene äratus ja oioioi, mis juhtus, ilma Borovičkata aga mis seal ikka, alla kohtumispunkti jõudes anti ikka pudel kätte. Äratus oli varakult, kuna ees oli kolme tunnine bussisõit Orava piirkonda. Sinna jõudes läksimegi kohe tuurile Orava lossi, mida üks peakorraldajatest - Milan nimetas oma koduks. Tuuri tegi tema hea sõbranna. Öeldakse, et see on Slovakkia ilusaim loss, no ma ei julgeks selle koha pealt pead anda aga no vana ja uhke oli küll, ja põneva ajalooga. Eriliste sõjaliste moodustistega, mida neil ajalooliselt kunagi vaja ei läinud, kuna seda lossi ei rünnatud. Aga no mõtted olid neil head. Peale seda oli lõuna ning siis suundusime me metsa, kus näidati meile metsa, mida majandatakse vältimaks ulatuslikke metsahäiringuid. Mets oli ilus kuusemets, kuhu oli istutatud noored nulud. Metsa majandatakse seal tagasihoidlikult ja väga ettevaatlikult, et mingeid majandamisega kaasnevaid kahjusid ei tuleks. See oli mets, kus Täll ja mõni teinegi paljajalu ringi tatsas. Jussi sai maolt salvata seal, aga ega tema siis paljajalu ei olnud, ta lihtsalt oli valel ajal vales kohas. See selgus aga alles järgmisel päeval, kui ta haiglasse läks. Peale metsaeksursiooni sõitsime bussiga mägedehotelli Poniklec. Sõime õhtust ja siis tuli traditsiooniline International evening. No see on selline õhtu, kus on võimalik maitsta kõikide kohalolevate riikide traditsioonilisi sööke aga eelkõige jooke. 

 

Hommik oli ka ikka vahva...kuna minu voodi oli ülemisel korrusel ja mu kõrvalvoodis ei pidanud algselt kedagi magama, siis algselt magasin ma seal. Kui Täll magama tuli, nägi ta, et mingi lambikas itaallane magab tema voodis, seega ta tuli minu kõrval olevasse voodisse. Hommikul oli aga olukord selline: minu voodis oli Relax Max, see voodi, mis oli algselt Tälli voodi, ja kus magas itaallane, seal olin mina, see sama itaallane oli teise voodisse kolinud. Hommikul oma asjadele järgi minnes ja tagasi ülisuure nurga all olevast trepist alla tulles otsustasin ma momendilt, et saab ka kiiremini. Nii ma siis libisesin keset treppi ja kukkusin otse viimase astme peale, mis läks kahjuks pooleks. Aga no tegijal juhtub, mis mul muud öelda. 

Läksime mingisse botaanikaaeda, kus me väga kaua ei olnud ja noo, see oli vast lihtsalt selline, ajaviitmise koht. Sõime lõunat ning siis läksime Kõrg Tatrate piirkonda, kus näidati meile alasid, kuhu tavainimestel minek keelatud, nendele olid seal matkarajad. Meie aga läbisime selliseid alasid, et ma tänasin oma otsust osta matkasaapad. Tegemist oli omalajal tuulemurru all kannatanud ala...suurim Slovakkias. Peale seda tuli sisse ka kooreürask ja nii ta läks. Kuna tegemist oli 14 aastat tagasi toimunud katastroofiga, siis nüüdseks ajaks nägi see juba veidi rohelisem välja. Aga siiski nägi, milliseks võib muutuda poole tunni jooksul ilus mets. Peale seda läksime tagasi hotelli, kus õhtul oli uue NERMi korraldaja valimine ja samuti ja regiooni esindajate valimine. Uuel aastal on NERM UK-s!!!

 

WAKE UUUUUP! oli lause mida ma ei kuulnud ainult hommikul, ja seda karjus mulle teine peakorraldaja Zuzana ehk siis panime talle uue nime Zuzanskova. Ta valis mu välja juba esimesel bussisõidul, kui mõtlesin, et paneks veitsaks silma kinni, et ei ole nii väsinud, aga kus sa sellega, 2 minutit võib-lla magasin, siis tuli juba WAKE UUUP! Reedel läksime metsa, kus oli 20 aastat tagasi tuul võtnud maha suure metsaala. Meile näidati pilte peale tormi ja võrdluseks nägime ilusat uut metsa, mis oli 20 aastaga tagasi kasvanud. Metsnikud ütlesid, et tuul tuli vaid veidi peale tööpäeva lõppu, nii et mehed olid metsast välja tulnud. Juba järgmisel päeval asuti alasid tormitagajärjedest koristama. Peale lõunasööki läksime ajaloolise rongiga sõitma, mis oli metsandusmuuseumi alal. Suur ala, kus sai ringi vaadata ja metsandusikke eksponaate vaadata. Plaan oli minna ka metsa aga kuna vihma hakkas sadama, ja mitte vähe, siis otsustasime metsa minekust loobuda. Tagasi hotelli minnes sõime traditsioonilist Slovakkia sööki, mis on mingi juust ja klimbi sarnase toote segu, millele peale puistatud mingil imekombel koos püsivat rasva. Hea söök oli sellel õhtul maru oluline, kuna õhtul ootas ees IFSAA- International Forestry Stydents Alcoholic Association presidendi valimised. Kindlasti see söök on maitsev, aga võib-olla siis, kui oled nädalake nälginud. Igatahes Täll pistis selle rasvakuubiku suhu ja oleks peaaegu kogu oma sisikonna välja poetanud: "Ma tundsin, kuidas see mu suus ära sulas".

Enne IFSAA-t oli aga oksjon, kus kogutakse raha nendele IFSA liikmetele, kellel pole nii suuri võimalusi üritustel osaleda, näiteks Aafrika maadel olevatele liikmetele. Isiklikult ostsin ühe pluusi, mis näeb küll välja nagu sommide EMA särk aga mul lihtsalt polnud puhtaid särke enam. Ostsin veel sakslaste toodud dressika. IFSAA-st mingit pikka juttu pole, 10 vooru, igaks vooruks oli 7 minutit. Täll võitis. Aga siiski mainiks ära slovakkide tekiila: vegeta pulber - Borovička - sibul. See oli ikka omajagu rõve....

Uuus hommik, ärgata on vaaaja....Laupäev oli selline suht vedelemine, käisime küll mingis metsas väiksel tuuril...hiljem viidi meid mäkke, vaatama mingit ala, kus olid nulud istutatud, sinna viidi meid UTV-dega. Mina olin Hollandlase Jostiga samas autos, kuna meile mõlemale sellised asjad väga piget ei paku, ja kuna me olime nii väsinud, siis kippusime seal tukkuma jääma, mis väga viisakas muidugi ei olnud, aga mis sa ikka teed, kui uni peale tuleb. Bussisõit tagasi Zvolenisse tundus igavene, aga kohale me jõudsime. Õhtul oli maru peen lõputseremoonia, pidulaud ja puha. Mul oli seal päris ebamugav, seega ma läksin peale tseremooniat ühikasse, pesin end puhtaks, panin vähe normaalsemad riided ja suundusin tagasi. Õhtul läksime veel linnapeale ka. Peakorraldajad Milan ja Zuzanskova tulid ka, kuigi nad nägid parajad zombid välja, seega nad lahkusid varem, kui meie. Plaanisid minna magama aga Jussi, kes oli saanud haiglast välja, sai mingi vaimse häire oma ussihammustusest ning talle kutsuti kiirabi.

Tegime keset ööd ja keset linna kätekõverdusi, tegelikult tegime neid tänu minule terve NERMi vältel. Lampi käskisin seal esimestel päevadel Tällil teha ja nii see jätkus, keegi pidi kogu aeg kuskil kümme kätekõverdust tegema. 

Pühapäeva hommikul, no see hommikusöök ületas kogu eelneva....kaks saia...eelmise päeva šnitsel ja veel üks sai, üks terve tomat ja kõrrejook: Happy day. Peakorraldajad nägid muidugi parajad laibad välja aga siiski #WAKEUUUUP #NEVERTIRED #METOO

 

 

Tagasi Brnosse jõudes oli mul paar päeva ajada oma asjad korda ja BACK TO HOME!

 

 

11.06.2018

 

 

Estonian look

Zuzanskova and Pinki girl...pinki girl hüüdnime ma sain seetõttu, et ma kurdsin peale Internatioanl eveningu ühele Serbia neiule, et ma olen kogu aeg näost nii roosa.

Workshop#1

3D metsa simulaator, mille abiga on võimalik umbkaudu näha, milline võiks olla mets 5-10-100 aasta pärast.

Kaevandusmuuseum - kaevanduskäiku sisenemine

Oravský hrad


Metslased Horvaatias

Eelmisel nädalal olid mul põhimõtteliselt kõik eksamid, vaid üks oli enne seda nädalat ära. Seega pinge oli laes. Hetkel veel ühte tulemust ei tea, aga teised sain ilusasti tehtud. Kuigi mul oli iga päev vähemalt üks eksam, läksin ma kolmapäeval ikkagi Aneta sünnipäevale...Greeni. Polnud väga kaugele õnneks vaja minna. Kaua ma seal ei olnud, kuna järgmine päev pidi 8 aegu juba koolis olema. 

Nädalavahetusel käisime toakaaslastega koos linnas hommikust söömas ja töllasime niisama ringi ning ühel päeval läksime Dariaga veel kahekesi linna, kuna mul oli vaja midagi, aga ma ei mäleta enam, mis see oli. Igatahes ostsime jäätist ja no see jäätiseost ei lähe mul elulõpuni meelest ära. Kogu pull algas sellest et ma tahtin teist vahvlit, aga seal oli vaid ühte sorti vahvleid. Müüja võttis siis kaks samasugust vahvlit kätte ning küsis, kumba tahad siis. Hakkas mulle jäätisekuule vahvlile toppima, esimese pani ilusasti vahvlile, teise kuuli ulatas lusikaga üle leti....vaatasin teda sellise kahtlase näoga, et mis asja sa korraldad. Seejärel pani tolle palli ka vahvlile ning ulatas mulle jäätise....seda aga leti alt, nii, et ma ei saanud seda vastu võtta, kuna klaas oli vahel....olin juba kindel, et ma ei saagi olma jätsi. Siis ulatas üle leti mu jäätise, võtsin vastu aga siis ta tõmbas selle mu käest nii ära, et vaid salfrätt jäi pihku, pani uue ja lõpuks sain oma jäätise...VÕIT. Seejärel hakkas ta Dariale jäätist meisterdama....kokkuvõttes...jäätis on selle kohta hästi öeldud. Koosnes see siis seitsmest vahvlist, kolmest erinevast jäätisest, mingist vahvlipulgast, kohviubadest ja kokteilitikust. Peale seda vaatasid absouluutselt kõik meid tänaval nagu ilmaimet. Näitasid näpuga, hõikasid midagi....naerda sai kõvasti. 

 

Esmaspäeval hakkas ekpeditsioon Horvaatiasse...hommikul kell 8 kogunesime kogu pundiga kooli juures ja oligi minek. Kohae jõudsime umbes 10 tundi hiljem ja saime kohe süüa, õhtul oli niisama tiksumine, kitarr, lauamängud, tants jne. 

 

Hommikul läksime Horvaatia parempoolsesse lõunaossa. Seal näidati meile puhtsaarikuid, alasid, kus vaid saar ja paju saaks kasvada, või siis juba mingid võõrliigid. Näidati meile metsi, mis asuvad tasasel ja vesisel maal. Horvaatia jaguneb suures pildis kaheks, neil on ühes osas mäed, teises tasandikud. Lõpuks läksime alale, kuhu minemisek on vaja eriluba, kuna see on nii suure kaitse all. Meie jaoks oli see luba hangitud ning nägime tohutult suuri tammesid, mille vanus oli vaid 230-240 aastat. Horvaatia põhilisteks puuliikideks ongi tammed ja pöök. Kui metsnik meile sellest metsast rääkis, siis üks teine metsamees kibeles tagasi...kuna koduõlu ootas, lõpetuseks oli ta nagu Jääajas see kõhn tiiger, kes ei suutnud ahvatlusele vastu panna. Ta küll ütles seda horvaatia keeles, aga kõik said aru, et ta räägib õllest, no põhimõtteliselt ütles ta, et kaua sa jahvatad, õlle juba ootab. No siis läksimegi ühte väiksesse metsamajakesse, kus oli see kodukootud õlu, no see oli tõesti hea õlu. VIhma hakkas sadama, no ikka korralikku padukat, aga no ega me suhrust pole, seega läksime bussi tagasi ja põrutasime oma uude ööbimiskohta. 

 

Seda kohta ma samuti ei unusta iial, no nii halba sööki annab kolm päeva järjest süüa. Aga muidu oli vahva koht. Seal oli paras temperatuur ka 20+, selline mõnus. Järgmisel päeval läksime Põhja-Velebit looduskaitsealale, alguses tehti meile tuur Velebit loodusmajas, kus oli kolm korrust. Seal sai ka ikka nalja, nii mõnelgi oli päris halb olla eilsest õhtust, kaasaarvatud Pavelil, Pavel ükshetk hakkas naerma, pani käe mulle õlale ja ütles, kindlasti on see kõik väga huvitav aga no ma ei suuda. Ekskursioon oli kolme korruse peal pea 2h. Kolmandal korrusel lõpetasin ma giidi kuulamise ja sellega sai ka nalja. Ükshetk olime Tomasega kahekesi kolmandal korrusel, ütlesin talle, et lähem vaatame kus teised.....OIOI...KUS NAD ON??! haha me ei olnud isegi teadlikud, et teised olid juba tagasi algusesse läinud. Muuseumis oli üks rotti laadne toode, kelle inglise keelne nimi on Balkan snow vole....mina hakkasin selle peale kohe naerma, aga teised ei pööranud tähelepanu, kuigi no tšehhidele võiks see just nalja pakkuda. Tegin pilti ja liikusime edasi, hiljem näitasin neile. Siis hakkasid ka naerma...kuna "vole" on sõna, mida nad kasutavad päris tihti, see pole ropsõna ega vandumine aga lihtsalt selline, mida inimesed ütlevad sõpradele...."vul" on kastreeritud bull. Ja selle sõna selline kasutus tuli nende kõnepruuki sellest, et kunagi kaks sõpradest näitlejat hakkasid nalja pärast üksteist nii kutsuma. Hiljem ikka pidevalt jälle keegi karjus.....balkan snow vole!!!  

 

Reisi vältel tuli ikka jutuks need Forestry Versatility videod, kus see neiu, kes videot tegi, ütles liiga palju super cool, niis siis oligi päris tihe kasutus sellel väljendil ka sellel reisil, lisaks super cool-ile oli dude, maaaan, insta cool, you know jne. 

 

Rahvuspark oli väga ilus, läksime ühe mäe tippu, kus oli tohutu tuul, nii, et seismine oli raskendatud. Häid pilte ka ei saanud, kuna tuul ei andnud aru, mis teeb. Seejärel aga läksime sinna kohalikku majakesse, jõime väikse õlle ja peale seda tegime väikse matka. Seal oli tõesti väga ilus ja unikaalne loodus. 

 

Järgmisel päeval vaatasime kohalikku metsa, aga siis ma midagi väga ei kuulanud, kuna jutt oli tšehhi-horvaatia segakeeles. Oligi hea, aju puhkas. Iga lause lõpus see kohalik härra küsis tšehhi keeles...kas saate aru? Peale 20 minutit naljaga ütlesin, et tegelikult ikka ei saa, oleks ta inglise keeles rääkinud, poleks 20+ inimest aru saanud. Peale lõunat sõitsime mägedest alla ja randa. Bussist väjudes jäin ma 1 sekundiga haigeks....sain kuumaraabanduse või midagi, paha hakkas, kõht läks korrast, õnneks see kõik möödus poole tunniga ja läksin ka ujuma, peale seda oli kõik super. Peale ujumist läksime kalarestorani, vot see oli alles hea, eriti pärast kolmandat päeva seda jubedust süües, mis me ööbimiskohas saime. Selle ööbimiskoha toiduga oli veel see veider, et õppejõud ja no teised asjapulgad istusid nagu pidulauas aga me olime nagu sööklas, samas ruumis aga lauad olid erinevad.....aga söök oli ikka sama. Igatahes kalarestoranis võtsin ma kalmaare, üks võttis vähke ja teised taldriku täis erinevaid kalu ja kalmaare ja no igast mereande. Kuna need olid nii suured, siis nad ei suutnud seda lõpetada, nii sain minagi sealt igasuguseid asju proovida. 

 

Viimasel päeval läksime pealinna Zagrebisse, kus tutvustati kooli ja seejärel oli meil 1h linnas, mis on ilmselgelt liiga vähe. Ning hakkas kojusõit, nagu tagumik niigi ei valutaks sellest bussisõidust, kuna kogu reisi vältel, pool ajast istusime me bussis. Aga siiski, väga lahe tripp oli, hea seltskond, ilusad vaated ja rohkelt teadmisi. 

 

Pavel tuli bussi ütles mulle: "Keep smiling" ja hakkas naerma, kuna nad imestasid, et kas ma kunagi kuri või pahane ka olen või kogu aeg naeratan ja naeran. 

 

26.05.2018

 


Hungary - Sopron - Valete

Eelmine nädal algas hästi, mul oli eksam, milleks mul polnud just kõige rohkem aega valmistuda. Enne eksamit üks sakslane Kai, näitas oma konspekti, no korralik patakas pabereid. Eksami alguses õppejõud ütles talle, et Kai, sa ei pea eksamit tegema, ma panen A välja, sa iga loeng nii palju kaasa rääkinud. No selle peale hakkasin ma küll naerma, ütesin, hea, et sa nii hoolega selleks õppisid. Aga no ega see ainult hea. Mul endal lihtsalt vedas ja teoretiseerisin omalegi A kokku. 

 

Kolmapäeval käisin ma üle saja aasta Expedition Clubis, seal nägin nii mitmeidki keda teadsin, siis mõtlesin küll, et miks ma see semester seal üldse ei käinud ja nüüd enam pole ka selleks aega, suure tõnäosusega. Kolm inimest mainisid mulle, et enne minekut tuleb kindlalt midagi teha....jaaajaaa, kindlasti. 

 

Neljapäeval pidavat eksam olema, aga õppejõudu ei ilmunud kohale, seega polnud. Õhtul oli aga Good bye party. Jagati auhindu jne. Ma isegi ei oletanud midagi, kuna see semester Erasmuse inimesed mind väga ei tea. Aga võta näpust, sain eriauhinna: The Green Pub Manager. Samal päeval tuli Xenia minu juurde, kuule eestlaste buss siin, suur. Ise veel mõtlesin päeval, et maru imelik, nagu oleks eesti keelt kuulnud. Tuli välja, et nad mingid kunstiinimesed. Tegid veel nalja, et leidsid ainukese eestlase baarist ülesse. 

 

Reedel oli Ungarisse minek. Oh jah, rongipilet sinna üle 40 euro, kuna ostsime liiga hilja, siis lõi veidi tuju alla, et noniii....aga ei, ei kahetse, et võtsin Istvani kutse vastu olla külaline nende igaastasel traditsioonilisel üritusel Valete. Istvan ise lõpetas see aasta, seega tema jaoks oli see üritus väga oluline. Väga eriline on näha nende traditsioone ja näha kuidas noored inimesed neid austavad. kohe alguses läksime baari loomulikult, jõime jooki nimega Jahimees (vein + koola). Lada suutis juba nendest purju jääda, kuna ta ei söönud sel päeval midagi, polnud aega. Õhtu oli aga väga eriline üritus. Kõik olid maru viisakad, istusid vaikselt laudade taga ja joodi õlut. 60+ purjus inimest ja pm. haudvaikus. Ainuke kes rääkis, oli see kes parasjagu kõnet pidas. Samuti siis polnud vaikus, kui nad laulma hakkasid, ja seda juhtus nii mõnigi kord. Vahepeal hakati laulma puhtalt sellepärast, et oli vajadus tualetti külastada. Kuna ruumist lahkumiseks oli vaid üks variant ja see oli hetk, kui laulma hakati. Selleks tuli laulu ajal püsti tõusta, vasakut kätt üleval hoida ja parem käsi südamel. Tagasi tulek oli samuti ainult siis, kui lauldi. Nii mõnigi kord ootas ukse ees 20+ inimest, et saaksid tagasi istuma minna.

Õlle joomisega oli nii, et kui mingi hetk karjuti EKS, siis tuli jook lõpuni juua. Lada suutis ikka liiga kiiresti ennast korralikuks kännuämlikuks juua. Sel hetkel hakkas nalja saama. Kuigi naermine ja kõva häälega rääkimine polnud lubatud, siis vahepeal ei suutnud nii mõnigi tema pärast naeru kinni hoida. Samuti Lada pidi kõne tegema ja Istvan tema juttu tõlkima. Tõlge oli muidugi väikeste lisadega, seega kogu saal sai kõvasti naerda. Kuna Istvan oli sel üritusel mingi olulise tiitliga, ehk siis tema ülesanne oli tõlkida, vaikust korrale kutsuda ja muid probleemseid asju lahendada. Selleks oli tal suur saarepuust kaigas. Sellega sai ka nalja, kui hakkasime tagasi ühikasse minema, siis ta unustas selle sinna, mina tuletasin talle poolepeal meelde. Läksime siis tagasi, selle järgi. Ütles veel mulle, et keegi oli järgmine päev veel maininud uuesti, et Istvan ikka hea, unustas oma kaika, et Eesti tüdruk oli see, kellel see meeles oli. Samuti sai nalja sellega, et Istvan oli naljatades öelnud, et Mari on Eestist, temaga raske võistelda, ja seda tõestas puhtalt Lada oma laua peal magamisega, keset seda üritust. Kuna kõik naersid, et mul polnud midagi viga ja Tšehh magab pea laual. Istvan naeris, ja ütles oma sõpradele nii mõnigi kord, no mis ma rääkisin. 

 

Järgmisel päeval läksime Soproni peale laiama. Ei tegelikult olime turistid ja sõime kohalikku kalasuppi, mis oli väga hea. Vaatasime linna, ronisime ülesse tuletorni. Õhtul oli aga Salamander, ehk siis lõpetajad ja teise aasta tudengid kõnnivad käed vangus ja laulavad. Teise aasta õpilased hoidsid tõrvikuid, lõpetajad olid keskel. Ees kõndisid laternatega sik-sak mustrit tehes samuti teise aasta tudengid ja nende taga olid lipukandjad, siis olid tähtsad mehed, kes rääkisid väga kaua hästi huvitavat juttu. Ja siis tulid õpilased. Alguses oli avatseremoonia kooli ees, see lükkus tunni edasi, kuna järsku sadas sellist äikesevihma, et tänavad voolasid. Õnneks see läks üle ja sai siiski programmiga alustatud. Õhtul oli ball, väga vahva pidu oli, sai söödud, joodud, tantsitud. Samuti saime näha traditsioonilist folkloortantsu ja samuti seda, kuidas lõpetajad pidid oma kuubedest loobuma. Ehk siis neil on väga kindlad reeglid, mis ja kus nad midagi kanda võivad. Peale eilset kõnet ballil, hakkasid sõbrad neid lõpetajaid välja tirima, et neilt kuue kandmise õigus ära võtta ja nö. koolist välja visata. Lõpetajad aga jooskid eest, võitlesid vastu jne. tüdrukutega oli enamasti lihtsam ag aosad poisid, neid tuli viiekesi välja tirida, kanda. Nagu Istvani tüdruksõber ütles...läheme ülesse, siin võib ohtlikuks minna. Peale seda kui neil oli pintsak seljast võetud, võisid nad seda kanda vaid pahupidi pööratuna. Ja eilsest tollest hetkest nad ei või seda enam kunagi kanda, see jääb neile mälestuseks, aga kuhugi minna nad sellega ei tohi. Ballilt lahkudes küsisin Istvanilt, et kas nad lahkuvad, ütles jah, ütlesin, oioi, no siis pean ma ka. ütls, ei, et kui tahad jää, et ma ütlesin juba Tomashele, et ta peab mu ühikasse juhatama. Selle peale küsisin, et mis see kell on? Istvan vastas et 5....selle peale tlesin ma: "No selge, ma siis tulen". Hommikul oli vaja rongile joosta, sellega ma ei arvestanud ja kantsin kontskingi ja kleiti....oh seda ei unusta ma elusees. 20 minuti kaugusel olev rongijaam, sinna tuli jõuda 10 minutiga. Nii me siis jooksime, ma mõtlesin, et täna on see päev, kui mina suren, kuna see oli kohutav. Aga me jõudsime. Ootasime siis Viinis ja Lada ütles...aaa, meil rong oleks 11.44 Sopronist pidanud minema, eega me tegelikult jooksime mõttetult, kuna viinis ootasime me 2h rongi. Aga no oli mis oli...elan. Ütlesin Istvanile, kes mainis, et nonäed nüüd, jäi mingi traditsiooniline söök söömata. Ütlesin, siis, et veits kurb jah seepärast, et nii vara lahkusime ja see eksitus ka veel. Ütles, et ära ole kurb, ole õnnelik. Siis ütlesin, et noo see tähendab ainult ühte asja...ma pean kunagi uuesti tulema...EXACTLY! 

 

 

13.05.2018


Lõuna Böömimaa ja Vanemate külaskäik

Lõuna Böömimaa

 

Tšehhi on jaotatud ajalooliselt kolmeks: Böömimaa, Määrimaa ja Sileesia. Eelmisel nädalavahetusel käisin ma koos kolme tšehhi: Danieli, Olda ja Martinaga Lõuna Böömimaad avastamas. Daniel ise elab Třeboň-is ja Martina sealt 10km eemal. Olda tuli niisama kaasa seiklema, oli nagu mina, lihtsalt turist. Kõik need kolm päeva olid Danielil väga põhjalikult ära sisustatud, alguses sõitsin rongiga Brnost üle kolme tunni Třeboň-i lähistele, kus Daniel mind ja Oldat, kes poolepeal rongile tuli, auto peale võttis. Esialgu läksimegi Danieli juurde, noooo tema pere elamine oli ikka võimas. seinad puha trofeesid täis, kahjuks pilti ei teinud, kuna ei teadnud, et me sinna tagasi ei lähe. Nii me siis sõitsimegi üle tunni vaatama lossi mille nimeks Hluboká loss (Státní zámek Hluboká). See oli ikka võimas, selline hästi nurgeline, ehtne loss....kui mõtled loss, siis selline ta umbes su silme ees ette tuleb.

 

Sealt me suudusime edasi oma ööbimiskoha poole, mis asus Vimperk-is. Mingi vanapaar üüris seal osa oma majast välja. Õhtul läksime vaatama uut lossi, mile nimeks Hrad Kašperk. Selleni jõudmiseks matkasime veidikene ja nii me selleni jõudsimegi, loss kaljunuki otsas. Olen Danieliga nõus, üks ilusamaid ja omanäolisemaid losse, mida näinud. 

 

Õhtul läksime veel linnapeale...baari õlut jooma. Kogu nädalavahetuse vältel oli kuum teema dendroloogia, nii me siis igal võimalikul hetkel jälle arutasime dendroloogia küsimusi, isegi öösel kell pool kolm. 

 

Hommikul tegin omletti meile kõigile, energiat oli vaja, kuna ees oli umbes 4 tunnine matk. Nii me siis ronisime 2h mäkke, ilma puhkepausideta, minu sääremarjad lõid veel kolm järgmist päeva tuld. Vaade midagi väääga erilist polnud, aga ikka ilus. Põhjus selles, et too ala on Tšehhi tasaseim. 

 

Peale matka läksime imelisse Český Krumlov-isse. Kõik oli suurepärane, ilus, väljaarvatud asiaadid, no neid oli nii palju, et kaotasin peaaegu enda ära. Oi, kuidas mu tšehhi sõbrad naerda said, kui ma just olin nende hiinlaste peale närvi jõudnud minna ja siis üks neist tuli ja palus mul neist pilti teha. Aga Český Krumlov  on tõsti üks kõige ilusaimaid linnu, mida ma oma elus külastanud olen. 

 

Peale seda läksime tagasi Třeboňisse, seekord me vaatasime linnas ringi ka, samuti väga ilus linn. Õhtul jõime kohalikus õlletehase baaris õlut ja järgmisel päeval kõndisime ringi, Daniel rääkis sajandite ja aastate täpsusega kogu linna ja sealsete olulisemate majade ajaloo mulle ära. Linnas asub suurim karpkalatööstus Euroopas, vähemalt ta nii väitis. Eks kui neid paisjärvi vaatasime, siis karpkalu oli igal pool küll. Jalaga segada.  Teise öö ööbisime Danieli ja tema isa või nende jahiseltsi, aga nagu ma aru sain, põhimõttelised nemad sinna ainult kuuluvadki, jahimajas. 

 

 

Vanemate külaskäik

 

Sel nädalavahetusel käisid mul vanemad külas. Samal ajal Pai ja Rait tegelesid koertega kodus. 

Kolme päeva jooksul sai neile Brno ära näidatud, Lednices ära käidud ja palju head ja paremat söödud, joodud ja räägitud. 

 

Brno kohta ma olen eelnevates postitustes juba kõik arvatavasti ära maininud, seega ei haka ennast kordama. 

 

Lednicesse minekuga oli aga igast jama. Esiteks mu sõber Xenia tuli meiega kaasa aga ta jõudis rongijaama 3 minutit enne rongi väljumist, seega me ostsime ruttu piletid ja jooksime rongile. Pool tundi sõitu, tuli rongi vahetada. Kuna me ostsime pileti ajaloolisele rongile, siis saime ikka korraliku elamuse. Too rong oli tõsti ajalooline, puidust pingid, rongijuht istus mingi puidust tooli peal, rong ise lõhnas mootoriõli järgi ja tegi tavapärasest rohkem lärmi. Lednices juhtus täpselt sellel hetkel kui me lossiparki saabusime, lindude etendus. Seal oli jahilinde ja ka muid, no igaljuhul oli neid palju. See oli päris äge, saime näha, kuidas osad linnud jahivad, kes lihtsalt on väga kiire taibuga jne. 

 

Õhtul läksime Brnos ühte restorani, kus minu tungival soovitusel proovisime Pálava veini, peale seda ka Tramín červený veini. Peale Pálava proovimist kästi mul koju tulles kaasa võtta. Samuti tellisime pitsa, see oli ikka korralik 55cm. 

 

Viimasel päeval seiklesime niisama Brnos, sõime hommikust ja jõime kokteile ja õlut ja sõime head ja paremat. Kuni tuligi aeg peale, kui tuli ema ja isa bussi peale saata, et nad saaks Viini põrutada ja sealt Tallinnasse lennata.  Ühesõnaga oli taaskord kaks vahvat nädalavahetust. Nädalasees ma üldiselt õpin ja kin koolis ja muu selline põnev värk, haha.

 

06.05.2018

Hrad Kašperk

Český Krumlov

Třeboň

Historical train


Eestlaste kokkutulek ehk Forestry Versatility 2018

Eelnev nädal oli Brnos iga-aastane suursündmus Forestry Versatility. Mina isiklikult sel aastal tiimis ei olnud, see-eest aitasin vähesel määral korraldustiimi ning niisama targutasin, kui eestlased võistlustulle astusid. 

 

Marek, Agnes, Kristjan ja Rasmus esindasid Eestit ja saavutasid kümnenda koha. Kokku oli 15 võistkonda. 

 

Terve nädal oli täis vahvaid tegemisi ja nalja sai omajagu. Kuna eestlased jõudsid juba pühapäeval, siis ma mängisin veidi giidi ja näitasin neile mõningaid vahvaid asju linnas.  Kõik õhtud olid nagu ikka traditsiooniliselt Greenis. 

 

Teisipäeval algas ametlikult üritus Lužánky pargis, mis on siis suurim park Brnos. Avakõne tegi eelmise aasta peakorraldaja Pavel ja sõna võttis ka meie teaduskonna dekaan. Selle Dekaaniga sai ka ikka nalja. Eestlased nagu ikka, sulavad 22 kraadi käes, nii-siis oli õlle hädavajalik. Tõime Seppaga poest mõned õlled ja lõime kokku ja rääkisime juttu. Lužánky pargis on tegelikult selline tegevus keelatud, aga no, reedglid on ju selleks, et neid rikkuda. Nii tuligi uus dekaan meie juurde ja ütles: "Eestlaste tiim....ma vaatan, et teile meeldib õlle jah?!....mis õllet te joote ka...okei, see on okei, tervitage Rein Drenkhanit ja nautige siis õlut ja võistlust!!!" Mõnel meist oli ikka hirm nahas, et mis ta nüüd tuleb ütlema midagi, et ei tohi või nii, aga kus sa siis sellega. Ta mainis isegi reedel ürituse lõpetamisel, et Eestlased on need, kellele meeldib õlu.

 

Eestlaste tiim saealades jäi seekord tahapoole, kuigi tulemused olid ma ütleks, et paremad kui eelmine aasta, aga sel aastal olid teised tugevamad ja täpsemad. Järgmine päev oli neil orienteerumine, sellest ei tea mina midagi, mina magasin oma ühikas, aga tulemuste osas olid nad tublid ja metsa inventeerimise said lausa esimese koha. 

 

Neljapäeval oli aga laskmine ja sinna ma läksin nendega kaasa. Seal ma targutama ei hakanud, kuna no kuidas sa õpetad jahimehi laskma. Nii võib veel ise kuuli saada. Ilmad olid väga ilusad ja päikselised, nii-siis me põlesime seal natuke ära, õnneks oli mul päiksekreem kaasa toodud. Üks hetk oli päris naljakas, kui kõik eestlased korraga oma käsi kreemitasid. Nii mõnigi hakkas naerma. Lasmine läks hästi, vähemalt kolmel, Tällist aru saada, ta hoidis relva esimest korda käes, siis ei saagi mingit imet juhtuda. 

 

Reedel oli lõpetamine Křtiny lossis, mis on siis loss 9. sajandist ja tihedalt seotud metsanduse, jahinduse ja Mendelu-ga. See loss ja 10 000ha metsa mida haldab Mendelu, oli kingitus ülikoolile Liechtenstein perekonna poolt. 

 

International evening-ul neljapäeval tuli Austriast külla ka Andre Purret. Ehk meil oli tõeline eestlaste kokkutulek, tegime veel nalja, et Eestis hetkel kõik seisab, kuna üle poolte on siin. Sellel õhtupoolikul sai ikka palju nalja. Esiteks ma ehmatasain tahtmatult kaks korda enda jahinduse õppejõudu. Teisel korral lõi veel risti ette, ütles, et sureb ära veel minu pärast siin. Kolmas kord oli ta meie laua juures, põdraliha söömas ja siis kui mind nägi, lükkas mu õlast eemale, et ma ei kuulaks ja hakkas teistele Eestlastele rääkima, et kui tema peaks Tšehhi kolima, tulen mina põhja elama, ma tulen Eestisse elama....ta on hull! 

 

Tšehhid jagasid oma teaduskonna märke ka ja minu pluusi küljes oli neid juba kolm, aga selle peale ütles üks Honza, et see pole piisav ja jooksis Greeni ning tõi välja koti täie märke, nii nad siis hakkasid Paveliga neid mu pluusi külge laduma. Seda särki ma küll enam kasutada ei viitsi. Kes viitsib neid sealt küljest ära võtta.

 

Samal päeval jagasin ma vett kõigile, järgmisel päeval nii mõnigi tuli tänama, Pavel ütles veel mulle, et ma ingel oma veega, järgmisel päeval oli mul seelik seljas siis tuli ja ütles, nüüd näed sa välja ka nagu ingel. 

 

Ühel õhtul oli meil mälumäng, no selle me muidugi võitsime ära, kuigi neljast voorust viimane läks täitsa aia taha, kuna küsiti aastapuid ja hümne. Esimeses voorus oli aga pooled küsimused IFSA kohta, meie endi tiimis oli kaks kes seal töötavad ja ülejäänud pool olid Tšehhi kohta, seega ainult ühte me ei teadnud. 

 

Laupäeval kui kõik ära läksid, tuli ikka koduigatsus ka peale, aga õnneks pühapäeva hommik oli ilus ja päikseline jälle. Pühapäeval läksin ma Jawal-i juurde, grillisime seal ja niisama ajasime juttu. Aias oli neil 6 koera ja üks oli veel puudu, kuna oli võistlustel samal ajal. 

 

 

23.04.2018


My office

Eelmise nädala esmaspäeval oli Easter Monday ja selle puhul siin mehed ju nüpeldavad naistele koguks aastaks, pajuvitstest tehtud piitsaga, tervise. Nii siis sada Lada meie tuppa sisse ja ütle, nii võtke ritta tüdrukud, Deniz oli sellele 100% vastu aga mina ja Daria oleme nüüd aasta aega terved ja kui midagi peaks olema, siis teame keda süüdistada. 

 

Ühel päeval käisin koos Iisraelist pärit poisiga ja tema kahe saksakaga jalutamas. Emane koer oli no nii Havanna moodi, näost kui ka käitumiselt. 

 

Kogu see nädal oli Brnos suur mess - Silva Regina, mis siis toob kokku omajagu metsanduse, põllunduse, loomakasvatuse jne. inimesi ja ettevõtjaid oma tooteid esitlema. Kohal oli ka Mendel Universitly....metsasarve mängijad, harvesteri simulaator, kooli tutvustus, jahilinnud jne. Lada oli ka, aga mitte Mendelu all vaid oma Austia tööandja juures abis...mingite unikaalsete relvadega, millel kõik on nii detailne ja käsitöö, et kohalolevatest relvadest kõige kallim oli 24 500€. Ühe hetkel Lacin ütles, et ta annaks mulle mingit Austraalia special jooki, mida ma ka ta enda juures sain proovida ja mille Tšehhi toomine on keelatud. Mingi kange alkohol, mille tegemisel kasutatud männiprodukti. Probleem oli aga ühes vanemas naises, see hoidis maru pinksalt silma peal, et Lada seal seda kogu aeg võtmas ei käiks....ühel hetkel siiski tal õnnestus ja sain taaskord seda proovida. Aga no tuleb aus olla, see nii hea ei olnud, kui see, mis Lacin ise Austrias tegi ja Tšehhi importis. 

 

Kolmapäeval mõtlesin, et no võiks ikka see aasta ka Expeditionit külastada, siiamaani pole seda teinud. Olingi juba omale plaani valmis teinud, kui üks tšehh Daniel kirjutas, et nad lähevad baari ja peale seda veel Greeni. No nii mul see plaan muutus ja nii olingi taaskord mina ja tšehhid, rääksiime juttu ja jõime õlut. 

 

Ka neljapäeval läksin Greeni, koos Denizega, seal oli aga külalisõpilased Taist. No me ei usu siiamaani, et need lapsed ülikoolis käivad. Aga nalja sai palju, kuna kohalikud tšehhid tutvustasid enda kultuuri ja Tailapsed enda oma. Pavel mängis kitarri, Linda viiulit ja kõik laulsid. ENamik laulud olid muidugi Tšehhi omad aga mulle need meeldivad ja üllatus üllatus....Deniz, kellele Tšehhi väha hinge pole pugenud, ütles peale seda, et talle meeldivad nüüd Tšehhi laulud ja ta tahab Tšehhi keelt õppida. 

 

Reedel käisime Denizega linnas, shoppasime veidi, jõime kohvi ja kuuma shokolaadi ning nautisime ilusat ilma. 

 

14.04.2018

 

Taustal isegi see kuri tädi näha


Not the worst team

Peale Austria reisi tundus mulle, et mul on nii palju õppida, et ei tea kas saabki selle semestriga ühele poole. No tuleb tunnistada, et see semester on tõesti vähe keerulisem, kui eelmine. 

Kogu eelnev nädal oli mul probleeme ninaga, peale selle, et see oli suusareisist peaaegu katki, tekkis mul Tšehhi tagasi jõudes kohutav nohu. Hommikul ärkasin selle peale, et mu suus oli Sahara kõrb.

 

Nädalavahetusel oli Delta house party Slovakkias Anna Maria juures, nagu ka eelmine semester, seekord õnneks ei olnud mingeid probleeme sinna ja tagasi saamisega. Reede õhtul sai sinna mindud ja laupäeval töllerdasime Bratislavas ringi, ilm oli ülimalt ilus. 

 

Selle nädala esmaspäeval läksin võrkpalli, esimene mõte oli, et nonii, nüüd jääb see ära, kuna kedagi ei olnud aga õnneks inimesed tilkusid ikka kohale ja saigi trenn tehtud. Trenni minnes mõtlesin, et no nüüd jään küll hiljaks, aga võta näpust, ikka olin 20 minutit enne algusaega kohal. Agnes ütles selle peale, et kui ma tund aega hiljem läheks oleks ikka varem kohal. 

Õhtul läksin Greeni, ütlesin, üks õlu, mitte rohkem, aga no see ju teadatuntud vale. Igatahes nägin seal Danieli, kellele mainisin, et mul kaks kuud veel siin Tšehhimaal jäänud, et tahaks kindlasti Cesky Krumlov-i ära külastada. Selle peale ütles ta, et ta ju elab seal lähedal ja nii oligi järgmisel päeval Facebooki chat valmis: mina, tema, Lada ja Olda. Ehk siis aprilli lõpus Cesky Krumlov-isse minek.

 

Teisipäeva hommikul oli mul TRX, enesetunne oli okei, aga lihtsalt veidi väsinud, kuna eelnev õhtu sai kahe paiku magama mindud.  Aga no seda trenni ei ületa ükski varasem trenn, mis mul olnud on. Sundisin end aga lihased ei teinud koostööd. Isegi treener hakkas naerma, lõpus olime pea kõik nii väsinud, et lamasime veel tükk aega maas, enne kui venitama hakkasime. Selle peale treener läks nurka, ja ütles: "Ma teen pilti".....no aitäh. 

Peale trenni ühika minnes nägin paari koolikaaslast, kes ütlesid, et kus ma nüüd, et kool ju kohe....."jajah...". Tuppa jõudes vaatasin kella, oh ei, nad ei teinudki nalja...mul on 10 mintuit loengu alguseni. 

 

Kolmapäeval oli mul kindel plaan kuhugi minna, valikuid oli jalaga segada....ja nii ma siis läksingi....magama. 

 

Neljapäev oli Tšehhis Zelený čtvrtek ehk siis roheline neljapäev. Selle puhul pakutakse igal pool rohelist õlut....nii siis ka mina ja soomlanna Saara läksime peale kooli kõige lähemasse baari ja ostsime rohelist õlli. Peaks mainima, et hea see nüüd küll ei olnud.

Õhtul oli Pub quiz. Meie võistkonna nimi oli taaskord Not the worst team. Ja nii me seekord võitsimegi, juhuuu.  Ühe küsimuse juures hakkas üks Türklane vaidlema, et Steven Jobs polnud see kes mingeid uuendusi tegi 20. sajandil, no igatahes, ma ei mäleta täpselt, mis küsimus see oli aga point oli selles, et küsimus polnud, et kuna ta Apple telefoni leiutas vaid kuna ta tegi enim uuendusi või midagi sellist. Peale vooru lõppu oli meil väike paus ja ma küsisin talt: "are you angry?"....tema kuulis aga "hungry"...."nono...angry.......do you want apple?" Selle peale hakkas pool rahavast kõva häälega naerma ja ülejäänud pool jäid ootama tema reaktiooni minu öeldule, kas võtab seda naljana või tunneb end puudutatuna. Õnneks sai ta ilusasti naljast aru. Peae seda ütles ta mulle, et tal üldse Nokia. Mul tuli mudugi kohe üks lugu meelde, küsisin siis temalt ja seal olid ka mõned Albaania tüdrukud, et kas nad teavad mis ütleb blond tüdruk, kellel on Nokia telefon?  Küsisid, siis, et no mis ütleb?.....ma aga ütlesin: "Sorry....I forgot the joke...." No see oli nagu topeltnali nende jaoks. Hiljem tuli mul see nali meelde, aga no see selline top 10 kõige mõttetumad naljad. Aga nende jaoks jäigi naljaks see, et ma selle ära unustasin. 

 

Reedel ma isegi ei väljunud oma ühika toast, ma vaatasin filmi, õppisin ja sõin. 

 

Laupäeval see-eest läksime Elifiga mune värvima. Koht kus see toimus oli no ma ei tea kus, me ei olnud kuni õigesse majja sisenemiseni kindlad, kus me ennast lubanud oleme. Aga üritus oli vahva, algselt olimegi ainult mina, Elif ja Austraaliast pärit Eddi ja no muidugi kohalikud, kes korraldasid seda üritust. Hiljem lisandus veel rahvast. Sai ikka omajagu mune ära värvitud. 

 

Pühapäeval Läksime Denizega linna ja seal saime Kristjani ja Elifiga kokku...jõime kohvi ja sõime kooki, hiljem läksime mängisime piljardit. 

 

 

 

Minu aprillinali oli Otile, kuna kui ma hommikul vanematega Skypesin, siis isa mainis, et helistas just Otile, et neil jääb üks ekskursioon ära. Kirjutasin siis Otile, et isa tegi päris hea aprilli nalja talle. Selle peale oli Ott "so lost" nagu ta ütles, mõtles, et kes siis lõppkokkuvõttes nalja teeb.

 

Ega mul on rohkem pilte aga mul see blogi maht hakkab vaikselt täis saama....tsauta lõunaid pole olemas.
01.04.2018

Bratislava


Austria-Matrei

Räägin sel korral kahest vahvast asjast, üks neist on International ball, mis toimus eelmisel neljapäeval ja Austria reisist. 

 

International students ball oli taaskord kolme Brno ülikooli ühine pidu. See pidu polnud aga selline tavaline, kus ilmud peale keskööd. See oli ball, ilusad riided, maskid, programm jne.  Minul küll maski polnud, aga ega ma polnud ainuke.  Ega ma seal väga kaua olla saanud kuna järgmise päeva hommikul pidin olema 7.30 valmis. Ärkama pidin 6. Mõnusad 3 tundi und ja reisiks valmis. 

 

Austriasse sõit võttis rohkem aega kui ma oskasin ette kujutada, aga eks me tegime omajagu peatusi ka. Ilm oli ilus ja kohale jõudes sai kohe süüa. 

 

Järgmine päev mäele minnes oli ilm pöördunud plussi ja kõik oli udune. Selline ilm kestis täpselt kolm päeva, kuigi iga päevaga läks asi natukene paremaks. Ja nii oligi viimasel suusatamaise päeval ilm ideaalne. Ma jõudsin juba kurta, et reis ei läinud asja ette, kuna Austria mäed jäid nägemata. Õnneks nii ei läinud. 

 

Reis ilma mingi õnnetuseta pole ju mingi reis. Nii siis seekord ma suutsin kuidagi kondli kattega vastu pead saada nii, et lõin omal igemed verele ja nina sai kannatada. Õnneks midagi hullu pole, jäin elama. 

 

Mul need toakaaslased ikka toodavad...kirjutavad pidevalt, kui kuskil olen, et igatsevad mind. Mis vastad sellisele.

 

Tšehhid näitasid mulle videot, kuidas nende suusataja andis intervjuud. "Veri gud veter.....my taktik was zkusitšušn. Nii me siis pidevalt seletasime midagi sellega, et meie taktika on zkusitšušn.

https://www.youtube.com/watch?v=WIlpHDywtTI

 

 

Rääkisin teistele söögilauas loo, kuidas Gruusias suusatajaid vedav tõstuk katki läks, selle peale ütles Marek: "See pole naljakas". Vastasin siis, et ei ole jah, ega ma nalja ei rääkinud. Nad juba harjunud, et kui ma mingit lugu räägin, siis see peab naljakas olema.

Eestlased hoiavad ikka ühte :D

(L)


We are the champions!

Eelnev nädal oli kuidagi üllatavalt pikk, muidu aeg lendab minust mööda nagu seisvast postist aga nüüd jäi juttu ajama. Ma vaatan et mu sotsioloogia ja pool filosoofia loeng on mulle mõjuma hakanud. Kui te midagi eelnevast aru ei saanud, siis on areng märgatav. 

Esmaspäeval läksin esimest korda võrkpalli mängima, läksin ikka ilusasti varem kohale ja siis selgus, et see hakkas 13.30 mitte 13.00, nii ma siis ootasin seal tegelikult pea tund aega, kuni trenn hakkas. 

Teisipäeval oli Country presentation.....mille me muidugi võitsime. Peale meie tegid veel soomlased ja albaanlased. Meie olime viimased esitajad. Kõige keerulisem oli saada publiku tähelepanu, kuna pubi, kus me seda tegime, oli pikk ja kitsas, seega tagumised midagi väga ei kuulnud. Aga me Kristjaniga lasime oma häälepaelad valla ja saime nii mõnigi kord täis vaikuse. Meie esitlus koosnes rohkem vahvatest faktidest ja väikestest sõbralikest naljadest soomlaste üle aga eelkõige eestlaste kohta. 

 

Kolmapäeval ostsin ma omale ülikooli pusa, maru uhke selle üle, pea ülejäänud nädala kandsin vaid seda. 

 

Neljapäeval oli Beer Marathon või nagu Daria ütleb Beer Marafon. Mina sellest küll osa ei võtnud, aga läksime koos toakaaslastega paariks tunniks siiski ühte baari vaatama, kuidas võistkonnad oma kohustusi täidavad. 

 

Reedel oli mul matemaatikas esimene kohtumine õppejõuga, peale minu on seal veel kolm õpilast aga need ei ilmunud kohale. Näitasin oma kogutöö ette ja küsisin küsimused, mis mul olid tekkinud ja tegin minekit. 

 

Laupäeval oli hommikul vara minek Rahvusvahelisele Erasmus Mängudele (IEG). Ma olin juba ammu nii skeptiline selle suhtes aga kuidagi mind ikka räägiti nõusse. Esimene päev oli päris vahva aga teine päev, no see oli küll elu pikim päev. Kuna mul endal võrkpalli võistlus oli läbi, siis oli mul terve päev aega. Läksin siis üksinda Nymburk'i peale laiama. Tegin seal linna müüridega pilti ja vedelesin päikse käes ja kirikuga tegin ka pilti, aga see ei tulnud välja. Koht ise oli väga ilus. Ühesõnaga nädalavahetuse meeldejäävamad hetked olid: saun, bassein, lauatennis, linnas ringi kõndimine ja kaelavalu.

Meie super.cool.äge.unistuste tiim


I'm in the system

See nädal jätkub mu kaelavalu lugu, mis on väga veider, kuna see juba kolmas nädal seda janti. Esmaspäeval otsustasin siis lõpuks arsti juurde minna. Läksin sinna koos Anna Mariaga, kes oli mulle tõlgiks kuna endiselt siin inglise keelt ei räägita, isegi arsti juures. Alguses läksime erakorralisse aga sealt saadeti meid kuhugi mujale. Meid võtsid vastu kaks torisejat. Üks hakkas siis tusaselt mingeid pabereid täitma ja tuli kolm korda poole tunni jooksul meie juurde ühtede samade paberitega ja näitas näpuga täpselt sama lauset, et mul vaja mingit saatekirja kooli arsti poolt, muidu pean maksma. Iga kord me ütlesime talle, et ma võin maksta, aga no kolm on kohtu seadus....lõpuks sai ta aru. Ukse taga istudes oli kuulda, kuidas arsti oma udupeene trükimasinaga, aastast 1930, kõik vajaliku ülesse raporteeris. Lõpuks kui mind ruumi sisse kutsuti, öeldi mulle.....ma arvan, et sa pead spetsialisti juurde minema...homme.

 

No nii ma siis läksin teisipäeva hommikul kella kaheksaks sinna koos ühe slovaki Magdaga. Neuroloogia osakonnas oli arvuti juba olemas. Mind kanti süsteemi sisse, kuigi pooled asjad olid seal umbes kirja pandud...nagu mu pikkus ja kaal jne. Kogu selle ristküsitluse tulemusena, mis mul seal oli, tehti mulle süstid selja ja kaela lihastesse. Arst enne süstimist küsis mult, et mis ma õpin. Metsanduse peale vastas ta....no siis oled tugev tüdruk, peaksid need süstid ilusasti üle elama. No ausalt öeldes ei olnud kõige meeldivamad süstid, eriti veel, kui ta tegi seda 5 erinevasse kohta. Sain ka rohud ja asi läks paremaks. 

 

Õhtul oli Pub Quiz ehk siis mälumäng. Enne tiimide moodustamist ütles mule Marek, et Mari, kus su tiim on? Ütlesin, et mis tiim, et ma nagunii juua ei saa...selle peale ta vastas, et ega see mingi joomise võistlus pole, see mälumäng, sa pead oma teadmisi kasutama. Selle peale osutasin enda ja Seppa peale ja ütlesin....vaata, me pole siin just kõige teravamad pliiatsid. Meie tiim koosnes siis kahest eestlasest, türklasest, slovakist ja kolmest prantslasest. Neid prantslasi jagub ikka igale poole. Tiimi nimi oli "Not the worst team". Lõpptulemus oli see, et me kaotasime esimesele kohale 4 punktiga ja jäime teiseks. Küsimused ei olnud minu ja Seppa jaoks eriti rasked, kui just välja arvata kunsti ja arhidektuuri küsimused. Eriti lihtsad olid minu jaoks küsimused voorus "Czechia", selles voorus meid see slovakk ei aidanud aga ega polnudki vaja.

 

Kolmapäeval oli Erasmus Night - Czechoslovak edition ehk siis pidu, kus oli palve riietuda vastavas stiilis. Nii ma siis läksin kohale Adidase pükstes. Ühikas, kui ma need püksid jalga panin ja ütlesin oma mõlemale toakaaslasele, et see mu peo outfit. Selle peale ütles türklane Deniz....ei ole....ma ei usu sind. Darja siis omakorda: "on küll....kui sa teda ei usu, siis usu mind, ta läheb selle riietusega sinna". Deniz siis ütles, et aga suure tõenäosusega oled seal üksi niimoodi, selle peale vastasin ma vaid: "mind ei huvita, ma võin üksi olla küll nii". Kuna mu kaelavalu oli kolmapäevaks täitsa ära kadunud siis mõtlesin, et no lõpuks ometi aga hõiskasin enne õhtut...hommikul oli kaelavalu tagasi ja nii ta läks tagasi suuremaks. Reedel ja laupäeval oli juba jälle selline nagu enne. Ehk ma siis üritan uueti arsti juurde minna. 

 

Anna Maria küsis soomlastelt, et miks and nii vähe räägivad jne. Selle peale ütles Eetu.....We say things when we have to or we want to say...ja siis ütles Joona......And now we don't have nothing to say.....Selle peale vaatas Anna Maria nii imestunud näoga...Ma ise seda küll kahjuks ei kuulnud, aga ma tean, kuidas nad räägivad, seega, kui Sepp mulle seda rääkis, ma hakkasin niimoodi naerma, soomlased oma tüüpilise pockerface'ga ja hästi aeglase ja monotoonse häälega.

 

04.03.2018

 

 

 


Hrad Veveří

Semester hakkas kohe väga hoogsalt....esimesed kaks loengut jäeti ära, seega nädala esimene koolipäev, teisipäev, oli mul vaba. Sellegi poolest ärkasin poole kaheksa ajal, et minna trenni, taaskord TRX. 

Kolmapäeval oli mul ainult üks loeng ja praks aga sellest piisas, et eluks ajaks peavalu saada. Tegemist on sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogiaga, ma tundsin seal klassis end nagu õlitilk vees, no ikka mitte midagi ei osanud kaasa kõneleda. Õnneks seal sellised jutupaunikud koos, kes tahavad kõik oma teadmised edasi anda. Sellegipoolest oli mu pea plahvatamas, õnneks elasin üle selle päeva. 

Neljapäeval koolis oli selline geograafiatund, anti Euroopa kaart ette ja pidime märkima kõik euroopa riigid peale, järgmine nädal tuleb test selle peale. Lisaks sellele öeldi, et tuleb termineid õppida, aga pooled neist umbes sellised, et mis on põlenud maa......aasta jooksul põlenud maa. 

Õhtul oli International Market ja peale seda läksime Chillarnasse. Õppisin seal Tšehhi keelt, kuna osad tahtsid twisterit mängida, siis küsiti mind seda seierit keerutama. Pravá ruka....modra........parem käsi---sinine jne. Selle peale öeldi mulle, sobid küll Tšehhi elama, saad keelega hakkama küll. 

 

Kuna mul see kael endiselt valutab Ukrainasse sõitmisest, siis reedese päeva ma lihtsalt ravisin seda. Ei teagi kas kunagi paremaks läheb, aga samas, mis tal muud üle jääb. 

 

Reedel läksime järve äärde, et matkata lossi nimega Veveří, mis otsetõlkes tähendab oravat. Minuga ühinesid kuus soomlast, Anna Maria Slovakiast, Kristjan ja Elif. Ilm oli ilus, päikseline aga tuuline. Anna Maria ütles üks hetk, et tal nii külm, et läheb tagasi, ütlesin siis, et mis mis, kohe jõuame metsa, seal pole nii tuuline, ütlesin veel, et ainult 5km veel. Tema mõtles, et see nali. Ühel hetkel võtsin Google mapsi välja ja ta tuli ka vaatama, ning nägi, et 4,3km veel jäänud, vaatas mulle punnis silmadega otsa ja ütles: "Ma mõtlesin, et see oli nali"....vot selle peale hakkas üks soomlane niimoodi naerma ja tegi veel kogu matka vältel nalja, et noh, nüüd 3km veel. Loss oli küll kinni, aga vaade oli ilus. Tagasi linna läksime bussiga. Läksime kõik koos veel U Dřevěného vlka sööma, mis on siis tõlkes "Puidust hunt". Peale seda olid kõik nii väsinud, et läksimegi kõik oma koju ära. Mul ei olnud nii vara plaan magama jääda aga juhtus nii, et ärkasin ülesse järgmisel päeval kell 4am. No vähemalt sai korralikult 14h järjest magatud. 

 

 

25.02.2018

Kogu tahte olen pannud kaela paranemisse.

EV100


Enjoying Ukraine 2018

Enjoying Ukraine 2018

Möödunud nädal oli minu jaoks väga elamusi täis aeg. Kui mõtlesid, et enam hullem olla ei saa, siis tuli meelde, et Ukrainas on kõik võimalik. Igatahes teisipäeva hommikul läks buss Krakowi. Kogunesime bussijaamas Seppa, Elifi ja viie tšehhiga, et Poola poole kimada. Juba hommik hakkas jube hästi, tahtsin kohvi osta automaadist, panin 5 krooni sisse aga see kukkus kuidagi halvasti sinna alla, no jäin ilma sellest. Panin siis kümme krooni, see kukkus ilusasti masinasse, aga masin ei lugenud ära. Läksin siis teise masina juurde, lõpuks ometi sain oma kohvi......esimene lonks ja...mis jura see veel on. 

 

Bussisõit oli pea 5h ja olimegi kohal. Vaatasime siis Krakowis ringi, tegime turistikaid ning siis suundusime sööma. Tšehid nutsid seal, et õlle nii kallis. Minu lohutus neile oli aga see, et me läheme Ukrainasse, kus on kõik isegi Tšehhist odavam.

 Kaheksa ajal läks uus buss, seekord aga Ukraina poole. Nooo see buss oli küll ikka max ebamugav sellise 14h sõidu jaoks ja nii ma oma kaelahäda kogu reisi jaoks külge saingi. Piiripunktis olime kuskil 2-3h, täpselt ei mäletagi enam. mingi hetk keset Ukrainat tegin silmad lahti, olime jõudnud mingisse väiksesse linnakesse, kus buss peatus. No see oli küll hetk, et tere tulemast NSV liitu. Rääkisin emale ka telefoni teel, et nagu oleks nõuka aega jõudnud, selle peale ütles ta, et ma pole ju selles ajas elanud. Nüüd olen.

 

Kievisse jõudes läksime tšehhidega lahku, kuna nemad olid teises hostelis. Nii siis võtsin ma orienteerumise üle ja otsisime oma hosteli ülesse. Mingi hetk hakkasin tänaval millegi peale naerma, aga see naer lõppes ruttu, sain aru, et ega siin maal inimesed ei naerata, rääkimata naermisest. Ühtlane hall mass mossis nägudega marssis vastu. 

Hostel oli väga viisakas ja väga odav, paar kolm eurot öö eest. Saime siis teistega kokku ja hakati meile Kievi tuuri tegema. Esiteks läksime ühe päris huvitava punase ülikooli juurde, seal me väga kaua ei peatunud, kuna see polnud metsandusega seotud. Seejärel suundusime keskväljakule jne. Üks hetk helistas Joel Seppale, et me ka nüüd Tälliga Kievis, et kus te olete. Selle peale ütles Sepp, no me oleme ühe puust kiriku juures, millel on kuldne kuppel. Selle peale vastas Joel, kes oli just pool Kievit taksoga läbi sõitnud, et tänks, siin neid kuldseid kupleid päris palju. Meie neid aga veel näinud polnud, aga tõesti, viis minutit hiljem jõudsime kohta, kus ringi vaadates võis näha 20 kuldset kuplit. 

 

Kuna õues oli päris niiske ja külm, siis anti valida, kas baari või läheme vaatame veel ühe koha ära, kust näeb jõge ja linna. No enamik läksid baari, mina ja Austerlane Alex ja tšehhid läksime siis koos Ukrainlase Maxiga seda kohta vaatama. Max on päris omamoodi isiksus, siili näoga, ja silmad kogu aeg pool kinni, nagu oleks mingite ainete all. Peale selle ta ei teadnud kunagi mitte midagi. Selle saime me esimesel päeval juba teada. Küsisime, et mis maja see siin siis ka on, eeeee, no ma ei tea, ega ma ei ole teil siin giid selle pärast, et ma Kievit hästi tunneks vaid seepärast, et ma oskan inglise keelt. Vot, järgmine riik, kus inglise keele tase on alla arvestuse. 

 

Peale seda suundusime baari, seal kus teised juba jaurasid. Kõik oli superlux välja arvatud teenindus. No võimatu oli midagi tellida, kuna nad kas ei saanud aru või siis lihtsalt läks sada aastat aega. Kuna Ukrainlased inglise keelt seal väga ei tajunud, siis üritasime vene keeles suhelda. Nii nagu Joel ütles, et vastutahtmist sunniti õppima ja nüüd kasutad need kolm sõna ära, mis sai meelde jäetud. Vahel oligi nii, et panime mitme peale selle vene keelse lause kokku ja saigi asi räägitud. 

 

Peale baari hostelisse jõudes maksin meie hosteli kinni ning siis läksin meie tuppa. Seal oli Joel maru hädas teki tekikotti toppimisega. Nii ma siis panin oma rahakoti tema voodi peale ja aitasin teda. Peale seda oli aga mu rahakott kadunud. Otsisime veidi aga kuna olime nii väsinud mõtlesime, et no otsime hommikul. Nii me siis otsisime kõik kohad läbi, aega läks üle tunni. Mõtted olid otsas. Siis aga tõusis Joel voodist püsti ja küsis, kelle müts see tema voodis on. Vaatasin, oi, minu müts, äki rahakott ka seal ja no nii oligi. Huvitav kas oli magus uni minu rahakoti otsas. 

 

Hommikul saime ühes söögikohas kokku ning siis läks linnatuur edasi, või õigemini suundusime läbi pargi nende ülikooli, kus kuulasime tähtsate onude ja tädide ettekandeid. Peale nende ettekandeid tegi iga riik oma ettekande ning siis läksime ülikooli pubisse sööma ja jooma kuni oli aeg minna tagasi hosteli, et öörongiga mägedesse sõita. Ülikooli vets oli no tipptase aga ega see polnud ainuke koht kus selline moderne vets oli. Rongi vetsust ma ei hakka rääkimagi aga rongijaamades olid ka samasugused туалет-id. 

 

Rongijaama minemiseks võtsime metroo, metroopilet on selline plastikust junn, mille paned sinna masinasse, et värvatest läbi saada. Minu ees läks Täll, ma lükkasin ka siis plastikmündi sisse ja hakkasin värvatest läbi minema. See aga lõi täpselt sellel hetkel kui ma seal vahel olin väravad kinni. Plaks vastu põlvi mulle, valus ei olnud aga ehmatu soli nii suur, et ma karjusin üle selle metroojaama, sellepeale tuli turvatädi, mõtlesin, et no mis nüüd, õnneks ta vaid kutsus mu sinnapoole, kus ta sai väravad lahti teha, et ma saaks ka ikka metroo peale minna.

 

Öörongi ettekujutus oli selline mõnus mugav kajut, kus mingi neljakesi tšillid ja värki. Ja siis jõudsime rongi sisse, haha, no see oli hea kultuurišokk, esiteks me olime kõik kuskil laiali, õnneks oli sama vagun aga siiski. Pool tundi hiljem, kui kõik olid oma sagimised ära saginud hakkas simman peale, see kestis mõne jaoks kuni hommikuni aga lärmakamad isikud kupatati magama ära, kuna öörahu hakkas. Kuna mu kaelavalu oli nii hull, siis ega ma väga magada ei saanud, pead keerates tuli kätega aidata. 

 

Rongi pealt maha ja bussi....no ikka sellisesse korralikku bussi, tundsid kõiki auke tee sees ja neid seal Ukrainas jagub. Niisiis sõitsime 4h bussiga Karpaatidesse külasse nimega Zeleni, kus võttis vastu meid üks kohalik perekond. Kogu aja vältel saime seal igast tollele kohale omaseid toite proovida ja kogu see kupatus oli kokku keedetud 80% kohalikust produktist. Kui ma ei eksi siis majaperemehe nimi oli Vasil, ta oli selline tüse vana, kes kandis hästi heledaid pakse riideid. 

Kuna kohale jõudes oli juba nii hilja, siis algne plaan matkama minna lükkus järgmisesse päeva. Nii veeti meid siis muuseumisse, mis asus ühe vana memme kodus, seal oli siis tema tehtud rahavrõivad ning ruumide viisi täis tikitud seinapilte. Peale seda suundusime kohalikku külakeskusesse, kus olid tolle regiooni metsnikud kogunenud, et meile väiksed kõned pidada ja küsimusi küsida. Peale seda tuli kaks mammit kohalliku slivovicaga ja hakkasid tervitusnapse jagama, keeldumine oli välistatud ja lausa solvav. Üks türgi tüdruk tegi sellise näo pähe, kui tal seda sunniti juua, et ma mõtlesin, et kaua veel selle näoga on, siis ega enam sellest lahti ei saa. Aga nii juhtuski, ta oli kogu aeg sellise näoga, järgmine päev matkates, rongis jne. Türklasi oli omajagu ja nemadki ei osanud väga inglise keelt, peale selle hoidsid nad kogu aeg kokku ning teistega väga ei suhelnud. Kui oli vaja nendest rääkida, siis türklased ei saanud öelda, kuna nad ju saavad aru, nii me kasutasime nende kohta väljendit prussakad. Igatahes need kaks mammit olid nagu mingid tüütud varjud, nad ei jätnud järele enne, kui pudelid otsas olid, mõtlesid, et nüüd oled ohutus kohas, siis korra vaatasid vasakule ja juba üks oli kuidagi sulle pudeliga külje alla veerenud ning juba surus uue pitsi kätte. Majast välja minnes olid kõik parajas meeleolus, ütlesin siis veel tšehhidele, et on ikka hullud naised, ja juba jälle, üks tuli uksest välja, tal oli veel tilk pudeli põhja jäänud. Seejärel istusime umbes viietestkümnekesi mingis minibussis, kust istmed olid välja võetud ning suunudsime kohalikku seemnekuivatust vaatama. No üks tšehh oli nagu kännuämblik juba sinna jõudes. Peale seda muidugi kostitati meid võileibade ja teega ja kommidega ja ega see kodukootud alkoholgi jälle puudu ei jäänud. Tagasi läksime jala, nii umbes 30-40 minutit, mina aitasin terve tee seda tšehhi, kes endaga väga hakkama ei saanud. Iga kord kui ta libises, hakkas ta nii naljakalt naerma, et ma hakkasin tema naeru peale naerma.

Õhtul oli international evening ehk siis kõik pakkusid oma rahvustoite ja laulsid mingi vahva laulu. Osad polnud enam võimelised selles osalema niisiis nemad lihtsalt magasid sellel ajal. No mõne riigi rahvuslik alkohol on ikka nii jube, et ma ei taju ära, et miks üldse vaja seda toota. 

 

Hommikul läksime mägedesse, Alex ja üks tšehh jäid aga eelmise õhtu tagajärgi ravima ning ei olnud võimelised 4-5h matkama. Alex ütles, et ta mägesid näinud küll, ta ju Austriast. Juba peale esimest 100m hakkas tõus mäkke, prussakad jäid kohe tahaotsa veinima. Aga sellegipoolest nad suutsid kogu matka kaasa teha. No vaated olid ikka super ägedad. Lumi oli paks ja seltskond oli vahva. 

Peale matka läksime sauna, kuna mu jalanõud olid läbimärjad, siis ma läksin plätadega. Koht oli kuskil poole tunni kaugusel bussiga sõites. Enne veel tegime külapoe peatuse ka. Saun oli hea aga oleks võinud parem olla, kuna kuumust jäi väheks, need kivid susisevad siiamaani arvatavasti. See, et ma teisi jalanõusid kaasa ei võtnud oli viga, saingi külma, õnneks mitte hullusti. Õhtul läksime taaskord öörongi, nüüd me juba oskasime ennast ette valmistada, kuna kõik olid nii väsinud, siis mingit brääznikut ei toimunud. mina magasin fliisiga, pass, telefon ja rahakott kõik ühes taskus, et keegi jumala eest ära ei varastaks. Sepp magas terve kott kaisus. 

Hommikul olime jõudnud Ukraina kõige Euroopalikkumasse linna Lviv-i. Jälle oli ettekujutus midagi väga teistsugust. Peamine nali oli Estonia 20 years ago. Ma ei tea kust otsast see linn nüüd Euroopalik on. Seal meil kahjuk väga palju aega ei olnud, kuna meil läks buss pool kolm tagasi Brno poole. 

 

Sõit tagasi tundus kiirem, olenemata sellest, et seekord läks piiri ületamine 4h, kuna Euroopasse sisenemine on ikka karm, kõik bussist välja, kotid välja, kaamerate alt läbi jne. Peale piiriületust hakkas korralik simman peale taaskord. Meiega ühines mingi Ukraina härra ja hiljem kaks Ukraina noormeest. Välja võeti taaskord slivovica, peale mõnda lonksu hakkasime Seppaga teesklema et joome, tegelikult ei joonud, tundus lihtsam lahendus kui ära ütlemine. Mingi hetk tuli selline väsimus, et magasin, kuni üks tšehh oli omadega kuskil teises universumis ning kolisin ettepoole, nii igaks juhuks. See aga tähendas seda, et ma olin täpselt piduliste kõrval. Peale põiepeatust istus üks ukrainlane minu kõrvale ning jäime rääkima, mingi poolteist tundi rääkisime, kuna ta õpib Krakowis ning buss jõudis peagi sinna. Krakow Brno ots tundus minu jaoks nagu igavik aga siiski kohale jõudes tundus, et see läks küll kiirelt. 

 

Üks kohalik ukrainlanna üritas ka inglise keelt rääkida, minul sai tast üsna kiiresti kopp ette, esiteks ta tõlkis meie juttu teistele valesti, kuna numbreid me ju vene keeles tunneme. See selleks, aga viimane päev ma suutsin nii närvi minna ta peale, ja mitte ainult mina, Sepp ka. Me oleks tema pärast peaaegu bussist maha jäänud, õnneks võtsime ohjad enda kätte ning ma ütlesin et võtame tolle takso, mis oli mikrobuss. Ilma taksota oleks me raudselt bussist maha jäänud. Siis ta hakkas mingi busside värki jahuma. Üks hetk ütles, et läheb küsib bussijuhilt kas see meie buss. Mina selle peale, nonii, kui ta tuleb eitava vastusega, siis ma lähen küsin üle. Õnneks ikkagi saime ilusasti bussi peale ja seekord oli buss mugav ning ilma kindlate kohtadega, seega saime kõik koos istuda. 

 

Eestlastele omane, et kui jõuad kuhugi õigeks ajaks, siis see tähendab, et oled juba hiljaks jäänud. Niisiis teisipäeva hommikul bussi oodates suutsime 20 minutit enne bussi väljumist juba veidike närvitsema hakata, et kus need tšehhid nüüd jäävad.

 

Kiievis poes käies ostsin omale kolm paari sokke, sellised pikemad ja soojad. Kaks Ukraina neiut küsisid mult, et mis sa sokid ostsid. Ma vaatasin otsa neile ei öelnud midagi. Siis küsisid, et miks sul sokke vaja läheb, terve selle aja vältel vaatasin neile selise vähe veidra pilguga otsa, et mis küsimus see nüüd on. Ning vastasin, sa ise kannad ka sokke ju, mis küsimus see on. Selle peale ei osanud nemad enam mindagi öelda. Alice oli minu kõrval ning hakkas naerma, ütles, äkki need sokid pole moodsad, sa ei käi trendiga kaasas.

 

Joel ütles üks hetk, vaadake aknast välja, muuseum sõitis mööda.

 

Ühese grivnaga on odavam nina nuusata, kui taskurätte osta. See osutus aga viimasel päeval valeks, kuna poes olles Sepp ja Elif avastasid, et taskuräti paki saab täpselt ühe grivna eest. Nii nad siis tõmbasid kogu riiuli omale korvi.

 

Bussiga öösel tagasi rongijaama sõites jäeti buss lampi keset ööd seisma, kell oli 00.38 ja aeti ülesse, et sünnipäev sünnipäev, me mingi kellel, Alicel on sünnipäev, kõik välja lähme laulame jne. Mina ja Alex jäime bussi, et mida kuradit, mis asi see nüüd on. Siis hakkasime niimoodi naerma, et me ei saanud enam naeru pidama, teised tulid tagasi bussi, osad hakkasid koos meiega naerma, no, et miks, miks me nii tegime. Keset mitte kuskit peatati bussid kinni, et mingil suvalisel kellaajal Alicile palju õnne soovida. Küsisime, et miks me seda rongijaamas ei või teha, eiei, tal ju sünnipäev nüüd. Jaa aga niivõinaa oleme juba hiljaks jäänud, et what's the point. 

 

Piiri ületades Poolast Ukrainasse kohe tundsid, kuidas rahakott läks paksemaks.

 

 

19.02.2018

 

Krakow


Vidjuuuu: https://youtu.be/ryNWRT76_E8

üks on kurb teine ehmunud

Ülikooli peldik

Lux train

4h lux bus

Päris hea pildi tegin ikka :D

Auction night


Söök võrratu söök...

Flag party 2018

Esmaspäev algas kohe väga hoogsalt, kuna mul oli endiselt laser shootingu tasuta pileteid üle, otsustasime need veel viimasel hetkel ära kasutada. Nii me siis läksime üheksakesi õhtul karmi lahingut pidama. Seekord olime tiimides, mina olin koos kahe soomlase Joonase ja Eetuga. Kokku sai mängitud kaks korda, esimeses mängus jäime teiseks ja teises mängus võitsime. No eks meil oli ikka parim tiim ka. 

Peale seda suundusime Greeni, kuna uuel erasmusel hakkas welcome week ning esimene õhtune üritus oligi Greenis.  Ega ma uute erasmustega väga palju tutvunud ei olegi, või noh välja arvatud need kümme soomlast, kes uued siin. 

 

Kuna nädalavahetusest oli mul peolt kaasa toodud faasan, siis tuli sellega midagi ette võtta. Kuna ma pole varem linnul nö. nahka maha tõmmanud, siis seda tegi Lacin. Ega palju liha sealt ei saa, aga midagi ikka, maitse sai kätte. Nii me siis tegimegi kvaliteetsest lihast järgmine päev hiinatoidu sarnast toodet ja samal päeval halvemast lihast suppi. 

 

Kolmapäev oli väga lambikas päev, ärkasin, tegin süüa ja läksin juba pool üheksa magama. 

 

Neljapäev see-eest oli uue semestri lipupidu. Seekord oli mul lipp ka võtta. Niisiis enne pidu saime Blues baaris kokku osade uute erasmuslastega ning siis suundusime Eleven clubi, kus see flag party toimus.  Kuna see semester on erasmuse rahavast vähem ja eelmise semestri omad ei viitsi väga enam neidel üritustel nii väga osaleda, siis rahvast väga palju polnud. Sellegipoolest pidu oli vahva ning peale seda läksime veel baari. Lada oli tööl ja tegelikult oli baar juba kinni aga kuna nad otsustasid seal tähistada tavalist tööpäeva tataraki süües ja õlut juues, siis kutsusid nad ka mind sinna. No seal üks kokk teeb jube head karamellistatud sibulat BBQ kastmes, peaks ise ka selle ära õppima. Peale seda suundusime ühikasse. Uksest välja minnes pistis Lacin jooksu, ma karjun, et kuhu sa jooksed, see pole meie buss, ise järgi joostes. Siis tuli järgmine buss 92, see meie buss, jooksis selle peale, no jooksin järgi. Istusime maha ja siis ütlesin talle, et jah 92 meie buss aga see sõidab vales suunas. Lacin küsis selle peale: "Aga miks me siis siin bussis istume?" No ei tea tõesti hahaha, sina jooksid selle peale, nii me siis läksimegi järgmine peatus uuesti bussist välja. Õnneks oli aeg juba nii varajane, et tavabussid sõitsid, ei pidanud tund ööbussi ootama. 

 

Reedel läksime ammu kokku lepitud Vietnami toitu sööma. Saime Michali ja Patriciega Brno äärelinnas olevas mingi Hiinalinna sarnases kohas kokku. Kogu see koht oli pilusilmi täis, kes ajasid oma äri seal. Põhieesmärk oli proovida teosuppi, aga no oleme ausad, selles pidi küll nüüd pettuma, need teod olid mingid maitsetud vintsked käkid. Nätsutasid natuke aega ja neelasid alla. Kõik muu seal supi sees oli palju parem. Lisaks sellele sõima ka mingeid nuudleid ja asju. 

 

Laupäeval kutsus Slovakk Anna-Maria osasid Utopiasse niisama aega veetma, nii me siis jõime seal teed ja rääkisime juttu, peale seda suundusime taaskord Pivni Burzasse. Niisiis olime seal alguses kuus soomlast, mu toakaaslane, mina ja Anna-Maria. Hiljem liitus kaks soome neiut ja Kristjan oma tüdruksõbraga. Tellisime poole meetrise hot-dogi, kus oli ka see maru hää sibula asi sees. 

Osad läksid varem minema ja lõpuks olin mina koos kaheksa soomlasega.  Ühesõnaga, omajagu soomlasi on siin see semester. Üks hetk jäin muusikat kuulama, ja no läks ikka pool minutit et ikka täiesti 100% veendunud olla, et tegemist on Eesti lauluga. Läksin siis Lada juurse, küsisin, et nonoh, mis nüüd, ütles et, enne pani Soome laulu, et mõtles, et ma lähen äkki kadedaks, et paneb Eesti oma ka.

 

Järgmine kord saan kirjutada alles järgmise nädala keskel, kuna ma lähen Ukrainaaaaa. 

 

 

Nägin siin eile väga veidrat unenägu....action toimus Brnos, igatahes olime soomlaste ja osade teistega veel Brno keskväljakul, kus oli tohutult lund. Ühes kohas oli suur lumekuhi, Üks hetk tuli üks soomlane ja viskas mu sinna lume hunniku otsa. Siis juhtus midagi, mida olen ennegi unes näinud, et ma ei suuda silmi lahti hoida, nagu oleks väsinud aga tegelikult nagu kaotan teadvuse. Järgmine hetk ärkasin ülesse keskväljaku jõulukuuse all, magamiskotis. Minu peale oli sadanud umbes 30cm lund. Üks suvaline tüüp tuli kaameraga ja ütles mulle, et ma ei põeks ta ei saada seda videot kuhugi. Aga siis ma juba nägin kuidas kari kaameramehi minu poole jooksis. Selle peale roomasin kuuse alla ja teiselt poolt panin punuma, tuul aga oli nii tugev et ma ei suutnud joosta, kuidagi ikkagi suutsin end mingisse kõrvaltänavasse ära toimetada. Seal nägin sõpra, ütlesin talle, et mis juhtus, ta ütles, jaa ma tean, kõik teavad, see igal pool uudistes.....Eestis, Tšehhis. Ja väga detailselt, et kes sa oled, kes on su vennad jne. Ühesõnaga, nägin unes kuidas ma olin kogu Eesti ja Tšehhi ees kogu eneseväärikuse kaotanud. Ülesse ärgates oli ikka paganama hea meel, et see uni oli. No õnneks päriselt ei saaks sellist asja olla, siin Brnos nii palju lund näha ongi võimalik vaid unenäos.

 

Laupäeval käisin Ikeas koos padrugadega, näitasin kuidas sinna saab. Ise ostsin vaid ühe küünla, aga no nüüd peab ju tikud ka ostma. Ma ütlen, nii see lumepall veerema hakkab.

 

11.02.2018

Kuna Ladal oli vaja ESN kaardi jaoks pilt vaja printida aga kogemata esimene pilt tuli kuidagi tsipa suur, haha, siis ta otsustas selle Daria voodi kohal olevale riiulile kleepida, et kui ta magama läheb ja seda märkab, et siis viimane asi mis ta enne magama minekut näeb.


Myslivecký ples v Trpíně

Myslivecký ples v Trpíně

Nädala esimene pool otseselt midagi erilist ei olnud, nagu ikka, Greenis sai päris mitu korda jälle oldud. 

 

Lada tõi ühel päeval toorest lehma liha, tegime siis sellest sööki nimega "tatarak". Ehk see on siis liha mis on väga väga pehme, peale selle omaduste on ta üks kallimaid osi lehmast. Selle segasime kokku sibula, sinepi, ketšupi, pipra, soola ja munaga ning panime selle õlis praetud küüslauguse leiva peale. Kõlab jubedalt aga maitse on väga hea.

 

Samal päeval läksime õhtul laser shootingusse, pole varem midagi sellist teinud. Mäng kestis 15min. ja selle ajaga suutsime kõik end täiesti higiseks joosta. Seitmekesi olime seal, ma jäin neljandaks tulemustelt.  

Peale seda läksime baari, jõime õlut....juhuslikult olid osad uued erasmuslased ka seal, seega sai nendega veel juttu aetud ning siis suundusime tagasi ühika....jala. 

Kuna eelnevalt jäi tatarakki alles, siis otsustasime selle ära lahendada....järgmiseks päevaks oleks see juba vanaks läinud. 

 

Laupäeval läksin koos tšehhidega kohta nimega Nyklovice, kus toimus jahinduse ball. Lada, Eva ja Olda pidid pasunat puhuma.  Me niisama figureerisime seal. Taaskord sai tantsitud, võidetud ja juttu puhutud. 

Seekord võitsin endale padja, mulle sobib, see ühika padi jube halb. 

 

Hommikul läksime jalutama, kõnisime ühe torni juurde. Ma ei oska öelda, kõrge see oli, aga päris kõrge...igaljuhul sai väga ilusa vaate, kuna ilm oli super...päike, lumi, külm. 

 

Eks nüüd hakkab trall peale jälle...uuest nädalast hakkab welcome week uutele erasmuslastele. No mis ma oskan nüüd selle erakordselt lühikese postituse kohta öelda.....pikk jutt, sitt jutt, pildid huvitavamad.

 

 

 

Pühapäeva õhtul peale väikest baari külastust ütles mu toakaaslane, et see oli küll piinlik ja veider olek. Küsisin siis, et miks. Ütles, et no ta ei tea, nii vaikne, keegi ei rääkinud. Tegelikult oli asi selles, et me olime neljakesi, mina, toakaaslane, Sepp ja üks soomlane. Haha, küsisin talt siis, et mis sa oletad, et soomalsed ja eestlased koos patravad vahetpidamata kogu oma eluloo ühe õhtuga ära või, ega me itaallased ole.

 

 

Pühapäeval baaris üks hetk tuli Carlos from Mexico ja ütles mulle...MARI, ma kuulsin su naeru ja ma kohe vaatasin ringi, kus Mari on ja näed, siin sa oledki.

 

04.02.2018

Kitselihaga supp....umbehäää

Lacin oma unistuste tööpostil.

Tatarak.....enne munaga kokku segamist.

Ingsta pilt


Simply Clever - ŠKODA

Ma alustan kohe selle Škoda jutuga, ega ma enne polegi maininud, aga no miks selline teadatuntud fakt üldse vajaks märkimist, et peaaegu igal tšehhil on škoda. Anetka ka just eile ütles mulle, et neil nüüd peres uus škoda. Aga minul on uus škoda pluus, Lada isa tõi töö juurest...kuigi see pigem nagu kleit...no igaljuhul väga praktiline asi. 

 

Aga no suundun siiski nädala algusesse. Esmaspäeval käisin ühel ISC (International Students Club) üritusel, kuhu tegelikult ersmuslasi kutsutud polnud aga kuna üks hetk kirjutas mulle kolm inimest, et kas ma ikka tulen sellele üritusele, siis ei saanud ju ära öelda. Igatahes mina ühinesin siis selle mitte ametliku osaga ühe ISC uue partner kohas...CHILLárna-s.  Koht väga lahe, asub keldris, kus hästi palju erinevaid mänge. Peale seda suundusime Greeni, kus nägin Pavelit. Viimati nägin teda Forestry Versatilityl. 

 

Teisipäeva õhtul mängisime BANGi greenis ja enne seda UNOt. Kuna mu toakaaslane ei salli tšehhe, kuigi see arusaamatu, ta tuli siia kaheks aastaks õppima. Siis Lada ütles UNO-s talle, et ta ei öelnud UNO, seega ta ei võitnud vaid pidi mingi osa kaarte ülesse võtma. No ma panin ikka korraliku kajaka maha selle peale, kuna nüüd Dariale kohe kindlasti ei hakka kunagi tšehhid meeldima, haha. 

 

Kolmapäeval käisin ka Greenis, kuna üks saksa neiu Christina lahkus järgmine päev, siis tuli temaga veel viimane õlle teha. 

 

Neljapäeva hommikul läksin ma kohta nimega Červená Voda. Seal elab Lada. No sinna saamine oli ikka korralik noh. Kaks korda pidin rongi vahetama. Viimase vahetuse jaoks oli täpselt 2 minutit no ja muidugi oli kahe rongi vahel valida, üks läks Poola ja teine Červená Voda-sse.  Õigemini elab ta tegelikult Moravský Karlov-as.. No igatahes kohale ma jõudsin. 

Tšehhidele ikka tõesti meeldib oma traditsiooniline toit. Kui Eestlased ütlevad, et nende traditsiooniline toit on kiluvõileivad ja Vana Talllinn, siis see ei tähenda, et me iga nädal neid sööks, jooks, hea kui aastas korra juhtub neid tooteid tarbima. Siin aga lood teisiti. Küüslaugusupp, dumplingid, koogid värgid särgid....kõik ikka igapäevases tarbimises. 

 

Kohale jõudes sõingi kohe dumplingeid ja guljašši. Peale seda suundusime metsa, söödamajasid täitma ja märki laskma. Kuna Lacin arvas, et ma jahimees, siis ta oletas, et saan ka ise lasta. Siis ta aga ütles, et pole midagi, küll seda näha ole, kui hästi mul laskmine läheb. Märkide laskmine polnud probleem minu jaoks, aga jahil olles ma siiski ei lasknud, kuna seal meil oli vähe suurema kaliibriga relv, kui see, millega ma märki lasin. 

 

Reedel vara hommikul saime kokku Lacini mingite sõpradega, kellel kõigil olid urukoerad kaasas. Ühele mehel oli kolm koera. Nii me siis veetsimegi kogu hommikupooliku kuni lõunani metsas. Jaht oli edukas, kuna Lada ütles, et nad varem polegi kahte metsnugist ühe päevaga saanud, et tavaliselt ei saa ühtegi. Õhtul läksime pukki istuma. Puki poole suundudes helistas jahiülem ja ütles, et üks metskits oli rongilt löögi saanud. Ja juhuslikult oli see koht meist helistamise hetkel umbes 10m eemal. Kuna õnnetus oli juhtunud kuskil pool tundi enne, kui ta leidsime, siis liha oli täiseti kõlblik. Tegelesime veidi selle kitsega ning siis jätkasime oma teekonda pukki. Ei läinud 45 minutitki, kui juba rebane oli platsis. Lacin veel naeris, et toon jahiõnne, et peaks mu igale jahile kaasa hakkama vedama, haha. 

 

Järgmisel päeval oli plaan kohe kommikul suusatama minna, aga kuna eelmine päev oli see kitse teema, siis tuli enne sellega asjad korda ajada. Seega mina valvasin umbes kolm tundi suitsuliha, et see temperatuur püsiks ja samal ajal Lacin ja ta vanaisa jändasid selle kitsega. 

Peale seda läksime siiski suusatama. Kahjuks oli terve nädalavahetus ilm nii udune, et mingit erilist vaadet ei avanenud....sama hea kui Võrtsjärves snorgeldada.  Sellegi poolest oli lahe.  Õhtul läksime taaskord pukki aga seekord edutult. Kaks korda nägime rebast, aga udu oli nii võimas, et lasta polnud mõtet. 

Üks hetk tuli jänes täpselt puki alla ja siis jooksis seal põlla peal ringi nagu peata kana. Vahepeal kadus metsa ja siis tuli jälle tagasi välja. 

 

Pühapäeval läksime hommikul vara kohe mäele. Lada õde laenas mulle lumelaua ja lada ise sõitis suuska. Kahjuks oli endiselt udu ja no lisaks sellele hakkas vihma ka veel sadama. Ühe korra suutsin  ikka niimoodi käna ka käia, kõige järsemal nõlval, et pidama ka ei saanud.  20-30m libisesin alla mäge.  Aga üldiselt oli ikkagi vahva, kuna juba tükk aega möödas viimasest korrast, kui lauda sõitsin.  Ostsin postkaardi ka sealt aga kaotasin selle kohe ära kuhugi. 

 

Tagasi Brnosse suundudes esimeses rongis sadas mingi 9 eurooplast sisse. Korralik simman läks lahti, andsid meilegi õlle ja laulsid ja rääkisid jne. Ütlesid et on õpetajad, kuigi no jah, mine tea, vb lumelaua ja suusa instruktorid või midagi, kuna varustus oli neil kaasas.  Viimases kohas, kus pidi rongi vahetama kohtusime kahte teist metsanduse tudengit, ühte ma nägupidi teadsin aga teist polnud varem näinud. 

 

Rääkisin Ladale, et Brnos lund ei ole, et mu toakaaslasele meeldib väga lumi, et peaks talle kaasa võtma. Pärast ühikas olles, Lada tuli paari asja järele, mis minu kotis olid ning temaga ühes oli purgi täis lund. No haha, parim kink üldse. 

 

 

Daria küsis mult, et kuidas me eestlased saame filmi vaadata ja subtiitreid samal ajal lugeda.  Imposibleeeeee.

 

Lada pidi nädalavahetusel presidenti valima minema, küsisin siis, et mis te peate kuhugi koale minema selleks või? Ta vaatas punnis silmadega vastu, et mis mõttes. Ma küsisin et internetis ei saa siis või. No see tegi ta lausa sõnatuks. 

 

Kui kitse leidsime, siis ainuke kellel nuga kaasas oli, olin mina. Seega Lacin kasutas minu nuga. Järgmine päev ta onu teritas selle ära ja hiljem Lada rääkis mulle, et ta onu arvas, et see mingi odav Vietnami nuga aga siis teritades oli näinud, et tegemist on ikka kvaliteetse asjaga. Selle peale oli kohe googedanud, millega tegu ja vaadanud, et see parim sedasorti nuga, novot. 

 

 

 

 29.01.2018

CHILLárna

Kohvi joomine on nii lõbus tegevus

Mis loom see on? :O

Reis ümber maailma on ainuke mäng mida ma suuteline võitma olen.

Milline imeline vaade tornist


Eksamid tehtud, mis edasi?

Eelmisel nädalal, pühapäeval, kui ma Střelice-st tagasi ühika jõudsin, avastasin, et mul järgmisel päeval eksam. Ma olin teadlik, et see eksam tuleb tuleval nädalal, aga et kohe esmaspäeval. No mul polnud mitte mingisugust motivatsiooni õppida aga õppeaine, miles eksam oli, oli selline, mida ma päris loogikaga ära ei tee. 

Seega avasin mina kõikvõimasa YouTube ja panin sinna igasuguseid märksõnu ning lihtsalt vaatasin kuidas mulle asjad selgeks tehti. 

Enne eksamit kohtasin kahte itaallast, kes läksid peale mind. Küsisin, et kas nad mu uut toanaabrit teavad. Ütlesid, et ikka, et ta oli neilt küsinud, et kas nad mind teavad. Selle peale olid nad öelnud, kes siis Mari ei tea.

Daria rääkis üldse mulle, kuidas ta küsis, et kas mind teatakse, vastused olid: ta on hull, ma mõtlen heas mõttes.......ta on lahe jne. Väga meelitatud. 

 

Kuna mul üldse ei meenu, mis ma teisipäeval tegin, siis suure tõenäosusega vaatasin umbes täpselt kaks filmi ära. Ja ehk lugesin raamatut ka.

 

Kolmapäeval oli mul eksam, seega ma tegelikult teisipäeval õppisin ka natukene. Aga kuna see eksam tundus mulle selline, mitte väga raske, siis ei hakanud üleliia pingutama. Klassi ees oodates tuli üks tšehh, kes ütles, et tuli korduseksamile....noniiii, mis ma nüüd teen, ma mõtesin, et see on lihtne eksam. Aga  õnneks siiski ei olnud see minu jaoks ülearu keeruline, muidugi kui oleks veidi rohkem õppinud, oleks parem tulemus tulnud, aga C ka hea.  

Väga väga ilus ilm oli, lund sadas, päike paistis, super. Läksime Dariaga jalutama. Näitasin talle natuke ümbrust, kuigi ta siis peaaegu sama kaua olnud kui mina, ei ole ta kunagi siin jala käinud. 

Õhtul läksin Greeni, sellel aastal esimest korda. Võtsin Daria ja ta parima sõbranna ka kaasa ja läksime. Üks hetk tuli Lada ka sinna, nägi mind, siis kohe ütles: "ausõna ma õpin!!! vaata, ja näitas oma vihikut".....teises käes oli muidugi õlu. Kuna mul oli juhuslikult koristamise käigus kolm kommi tasku jäänud, kaks neist olid vodka omad ja üks vanakaga. Viisin sellele õpivale kolmikule siis kommi. Ütlesin, millega need on, no siis jätkus naeru tüksiks ajaks. 

 

Neljapäeval oli samuti väga produktiivne päev, vaatasin ehk jälle kaks filmi. Ma arvan et ma ei vaadanud eelmise aasta jooksul ka nii palju filme kokku, kui ma selle nädala jooksul seda teinud olen, haha. Õhtul läksin Greeni, taaskord. Sain seal Anetkaga kokku, no muidugi seal oli palju muud rahvast ka. Aga üldiselt praegu on linn üsna tühi, kuna on eksamite aeg ja kellelgi kooli ei ole.

 

 

Laupäeval käisin Xenia ja ta sõpradega väljas, kes kõik õppisid eelmine semester Tartus, nad olid väga elevil, kui ükshetk said teada, et ma eestlane. 

 

Ühesõnaga....."väga põnev nädal"

 

 

 

21.01.2018

Darial mingi app, millesga ta teeb iga päev ühe lühikese video, siis saab hiljem oma kuu või kuud või aasta või aastad üle vaadata.

Kellel neid tšekke ikka vaja läheb, jooksevad ju ise prügikasti.


I'm back

Peale kuu pikkust puhkust Eestis olen naasenud oma ajutisse kodulinna Brnosse.  Alustasin oma reisi kell 9.00 Limmist ja kohale jõudsin kuskil poole ühe ajal öösel. Seekord oli mul lumelaud kaasa veetud ning kott kaalus pea 20kg. Oh, see oli raske, kuna seda nii ebamugav vedada.

Teekond Praha lennujaamast bussikasse on mul juba selge, enam ei pea Google Mapsi kasutama selleks.

 

Brnosse jõudes oli suur tõenäosus, et ma ei jõua ööbussile, mis liigub iga tund, õnneks aga vedasin välja. Bussis hakkas kohe nalja saama, minu selja taga oli üks kodutu mees, kes hakkas lampi naerma, vaatasin otsa talle ja siis ta pani käe suu ette ja promite promite. Keerasin siis pea tagasi otseks ja no jälle, naerab seal, vaatasin siis uuesti, jälle vabandas. Ta nägi välja täpselt nagu see Eesti näitleja Raivo Adlas, no ta oli isegi nagu otse Naabriplikast välja hüpanud. Selle peale tagasi mõtlen, ega mul tulebki tegelikult hoopis Adlasi nägu silme ette.  minu kõrval istus kolm inimest, kes olid ostnud KFC-st kõige suurema karbi täie kananaglitsaid ning ei suutnud neid ise ära süüa, seega hakkasid neid jagama. Esiteks andisd sellele kodutule ning siis läks see papist tops bussi tagaotsas ringi käima. No tops on selle kohta natuke hästi öeldud, see oli nagu pigem ämber. Igatahes selle peale läks seal korralik simman lahti, kõik rääkisid ja naersid vaheldumisi, see kodutu viskas peamiselt nalja. Ega ma muidugi millestki aru ei saanud, aga kuna kõik naersid, küllap siis oli ikka naljakas. 

 

Ühikasse jõudes kohtusin oma ühe uue toakaaslasega, Dariaga, kes on päris Ukrainast. Tore ja sõbralik tüdruk. Ta ütles veel, et talle olevat öeldud, et kolmas peaks soomlane tulema. 

 

Hommikul ärkasin äratusega kell 10, kuna oli vaja asju ajada. Pidin minema linna, et omale bussipilet osta, no läksingi seda tegema, aga see putka on nädalavahetuseti kinni, seega see lükkus edasi esmaspäeva. Veel oli vaja osta kingad, nii ma ka tegin, õnneks ikka leidsin. Kingi oli vaja puhtalt selle pärast, et õhtul oli pittu minek - VIII. Krojovaný ples Střelice. See toimus Brnost veidi väljas kohas nimega Sokolovna Střelice. Seal elavad ka kaks tuttavat tšehhi....Michal ja Patricie. Ööbisimegi kogu pundiga Patricie kodus. 

 

Kuna läksime rongiga, siis saime osadega rongijaamas enne kokku. Enne seda aga sain Laciniga kokku ning läksime kohvi jooma. 

 

Pidu ise oli väga lahe, seal oli siis päris mitmest külast kohal rahvatantsijad kellel on kõigil veidi erinevad rahvarõivad. Enamikel naistel olid väga suured kihilised seelikud, millega nad siis vetsus käia ei saa. Osadel oli aga odavam variant, olenes siis külast. Rahvatantsud on neil meie omadest ikka väga erinevad, nagu ka rahvarõivad. 

 

Läksin baari veini ostma ning ütlesin white wine please.....baarman ei saanud ikka mitte midagi aru, ütlesin siis uuesti. Ta arvatavasti ei saanud isegi aru, et ma mingis teises keeles räägin, ta mõtles lihtsalt et mul nii eriline soov, et mis asi see nüüd veel on. Selle peale aga keegi võõras kõrvalt ütles talle tšehhi keeles, et ma tahan valget veini. Selle peale oli ta küll: aaaaaaaaa. 

Loterii oli ka muidugi jälle, seekord võitsin veini mille me seal ka ära jõime. Muidugi sai taaskord ka loomi võita. No Lada võitis karpkalu näiteks. 

Pidu oli korralik ja väga vahva, sai kõvasti tantsu vihutud. Telefoni suutsin ka ikka kinni panna, läks PUK koodi teisel vaja, seega paljud pildid jäid tegemata. 

Järgmisel päeval sõime hommikust ja ega kaua ei läinudki aega mööda, kui sõime ka Patricie kodus lõunat, milleks oli siis kanasupp ja seejärel šnitsel kartulipudruga. 

 

 

 

 

15.01.2018

Láďa

Michal and  Patricie

Ma olen kodus puhkusel